Muinasjutu ,,Kullalaev" illustratsioon


 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tema oligi see

Fiktsioon.  Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel.  Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi.  Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. U...
Lisateave

Jooks vabadusse

Kirjutasin seekord ühe kirjandustunni raames filmiarvustuse, mida ma pole varem kunagi teinud. Enamasti kirjutan alati kas raamatu- või teatriarvustusi, seega oli huvitav käsitleda endale juba niivõrd tuttavat tekstiliiki  teise nurga alt. Arvustasime klassiga juba 10 aastat tagasi esilinastunud filmi ,,Nullpunkt".  Režissöör: Mihkel Ulk Osatäitjad: Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk, Kärt Tomingas, Raimo Pass jt. Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson  Originaaltekst: Margus Karu Žanr: Draama Esilinastuse aeg: 05.12.2014 Nullpunkt. Iga inimene on oma elus vähemalt korra nii madalal käinud, põhja ära puudutanud, aga see võtab aega. See ei toimu järsku. Mured on inimese pea kohal nagu tume loor, mis iga tuuleiiliga aina madalamale vajub ja inimest rohkem endasse tõmbab, või nagu ämblik, kes salamisi ja aeglaselt oma võrku ümber inimese koob, kuni see lõpuks ta vallutab ning inimene alistub. Elu koosnebki tõusudes...
Lisateave

Kiri küüditatule

Kallis Margot! Me pole kunagi kohtunud. Sa ei tunne mind, oleme kui võõrad. Me ei ole käevangus sammunud ühte männiokastega kaetud metsarada. Pole vaadanud taevatähti, kui üle õue sünkjas pimedus laotub. Me pole käinud üksteise sünnipäevadel ja soovinud palju õnne. Me pole koos tähistanud jõule ega nääre. Ei ole teineteise seltsis kartuleid niiskest mullast üles võtnud, mil päike veel suvele omaselt taevas lõkendab. Me pole puid külmaks talveks valmistudes riita ladunud. Jah, me ei ole koos midagi teinud. Sa mõtled ilmselt praegu, et mida ma ometi räägin. Iga viimne mu mainitud tegevustest näib sulle unelmana, nagu kättesaamatu sõõm hõrku vabadust. Minu jutt tundub sulle nii kauge, tiheda udulooriga kaetud. Aga ma luban, kallis vanavanaema, juba varsti teed sa seda kõike. Lihtsalt ilma minuta.  Minu ja sinu eluteed ei ristunud kunagi, aga meil on sama veri. Mina saabusin siia ilma, kui sina lahkusid, just nagu oleksin su välja vahetanud, nii et sina saaksid lõpuks väljateenitud puh...
Lisateave