Musta kassi silmade läbi
Elas kord üks naine. See naine oli ilus, aga väga kuri. Ta juuksed olid õlgadeni mustad kui muld. Silmad olid nagu kassil – kui talle otsa vaadata, tõusid ihukarvad püsti. Ta oli pikk ja peenike ning vägagi kütkestav ja veetlev. Tema ilule vaatamata hoiti temast eemale. Naise käitumine oli külm ja kalk, ta oli terava keelega ja mõjus seetõttu eemaletõukavalt. Kõik kas kartsid või imetlesid teda. Keegi ei teadnud, miks ta nii käitus, vaevalt teadis ta seda isegi. See juhtus varahommikul, kui naise jäik karakter murdus. Äratuskell helises seitse hommikul. Ta oli juba ammu üleval ning istus voodiserval, seljas must sametine hommikumantel. Käes hoidis ta kuuma kruusi kohviga, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Pea oli laiali otsas, ta ei peatunud ühelgi mõttel kaua. Järsku helises uksekell, mis naise mõtetest äratas. Ta ohkas tüdinult, kuid astus siiski voodist välja. Kohe, kui ta ukse oli avanud, kahetses ta oma otsust. Seal taga seisis üks kentsaka välimusega poiss. Sel poisil oli kollane nokkm
Kommentaarid
Postita kommentaar