l o o m e p e s a

  ,, Täna tuleb päris kõva pidu - leidsin hulga lugemata ridu! Värske raamat, see on puhas mõnu, teate, mul ei ole lihtsalt sõnu!” Nii alustab Indrek Koff üht oma luuletust, kus lugemine võrdub peoga. Mida ta ometi mõtleb… Pidu – see on ju muusika, melu ja sõbrad. Või siiski… Kui aus olla, siis mulle on see luuletaja täiesti teistlaadne definitsioon hingelähedane. Põnev lugemispala koos tassikese kuuma teega on ahvatlev ja kutsuv kaaslane. Kohe selgitan, miks. Lugemine annab võimaluse rännata ajas ja ruumis. Saan käia teiste inimeste kingades ja kogeda sündmusi, mis jääksid muidu kättesaamatuks. Teoses ,,Medusa juuksed” on Kärt Hellerma kirjutanud nii: ,,Lugedes avaneb uus, teistsugune maailm. Raamatud annavad teadmisi ja jutustavad lugusid, aga peamine on, et nad pakuvad võimalust osaleda ühes teises, argielust väljaspool asuvas maailmas.” See, mis on kuskil kaugel, seitsme maa ja mere taga, on korraga siinsamas, minu kodus. Olen peategelane kõigis agooniates ja eleegiates, tajun ...

Fiktsioon.  Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel.  Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi.  Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. U...

Austatud Ernst Enno! Teie mind muidugi ei tunne ja minagi ei ole Teiega isiklikult kohtunud. Elan väikeses kuurortlinnas Haapsalus, kuhu ka Teie viivuks oma elus ankru heitsite. Olen kõigest tavaline 9. klassi õpilane, kes on võlutud Teie loomingust ja sõnaseadmisoskusest. Ka mulle meeldib kirjutada. Teie luuletused on mind keelekunstis õpetanud ja suunanud ning julgustanud iseenda stiili ja rada leidma. Luuletamine on aga mulle üsna võõras ja tundmatu ala. Olen küll üritanud, ent kõik minu tagasihoidlikud ja saamatud katsetused on nurjunud, seega otsustasin jääda oma liistude juurde. Imetlen luule mitmekoelisust ja ilu eemalt, ise sellesse sekkumata. Mu silmad neelavad Teie kirjutatud luuleridu ja hing saab kosutust. Tunnen, kuidas Teie looming mind endaga ühes haarab, justnagu ruttaksin kiirrongile, millest ilmtingimata maha ei tohi jääda. Rongile jõudes raputan endalt maha igapäevased agooniad nagu kass, kes suvise hoovihma kätte on jäänud. Paiskan peast välja kõik rusuvad ideed nin...