Kiri Ennole

Austatud Ernst Enno!

Teie mind muidugi ei tunne ja minagi ei ole Teiega isiklikult kohtunud. Elan väikeses kuurortlinnas Haapsalus, kuhu ka Teie viivuks oma elus ankru heitsite. Olen kõigest tavaline 9. klassi õpilane, kes on võlutud Teie loomingust ja sõnaseadmisoskusest. Ka mulle meeldib kirjutada. Teie luuletused on mind keelekunstis õpetanud ja suunanud ning julgustanud iseenda stiili ja rada leidma. Luuletamine on aga mulle üsna võõras ja tundmatu ala. Olen küll üritanud, ent kõik minu tagasihoidlikud ja saamatud katsetused on nurjunud, seega otsustasin jääda oma liistude juurde. Imetlen luule mitmekoelisust ja ilu eemalt, ise sellesse sekkumata.

Mu silmad neelavad Teie kirjutatud luuleridu ja hing saab kosutust. Tunnen, kuidas Teie looming mind endaga ühes haarab, justnagu ruttaksin kiirrongile, millest ilmtingimata maha ei tohi jääda. Rongile jõudes raputan endalt maha igapäevased agooniad nagu kass, kes suvise hoovihma kätte on jäänud. Paiskan peast välja kõik rusuvad ideed ning lasen Teie luulel ja siseilmal end kanda. Tänan õnne, et rongil on rutt ja kaugeneme tühjast argisest melust, kus sõnad on lihtsalt vahendid, et oma tahtmist saada. Teie käes muutuvad sõnad aga justkui muusikalisteks instrumentideks ning omandavad hoopis ülevama ja tõelisema tähenduse. 

Sooviksin jagada oma mõtteid, mida Teie luuletused minus äratanud on. Luuletus, mis mind enim paelub, on ühtlasi üks Teie kuulsamaid – ,,Rändaja õhtulaul”. Selle keskmes on lõpmata tee, mille algust ja lõppu varjab silmapiir. Tee sümboliseerib minu silmis elurännakut, mis kulgeb lapsepõlvest vanaduseni. Sammume mööda teed mõistmata, kuhu see meid lõpuks välja viib. Oleme pidevas liikumises millegi või kellegi poole, et elu saaks meid jälle üllatada ja rabada. Edasiliikumine – see ongi kogu asja võti, me ei tohi jääda paigale ning leppida sumbunud õhuga enda sees ja ümber. Hall ja hämar tee, mida mööda astume, ei lasegi meil seda teha, vaid kannustab muutuma ja rohkem kogema.

Ka ,,Nii vaikseks kõik on jäänud” kriibib mu hinge. See on nukker luuletus, milles pesitseb killuke igatsust, aga mille järele, seda ei tea. Kõik on justkui möödas ja kogetud. See, mis tuleb, näib võõras ja hirmutav. Eilset ja homset lahutaks teineteisest nagu hägune loor, millest peab raske südamega läbi minema ja teadmatusele vastu astuma. Kõik mälestused ja minevik hajuvad laiali ning vajuvad tasapisi unustusse isegi siis, kui me seda ei taha. Jääb ainult vaikus ja tulukesena helendav nõrk lootuskiir…

Teie looming võlub mind just oma õrnuse ning lüüriliste väljendite ja  iselaadi kujunditega. Mul on kahju, et Haapsalus veedetud aastate jooksul jäi luuletamine Teie jaoks tagaplaanile, sest kõik päevad röövis töö, mida põhjalikult ja andunult koolinõunikuna tegite. Ilmselt ei pidanudki Te sellise koorma all vastu ja põlesite läbi ning tervis halvenes ja luuleind rauges.

Erinevalt teistest paljudest poeetidest ei kuulunud Teie ühtegi luuleühingusse või -tsunfti. Eelistasite iseenda seltskonda. Olitegi ju oma olemuselt pigem üksik hunt, sissepoole elav inimene, kes teistest eemale hoidis. Nii mõnedki luuletajad tegid Teie loomingu kohta kriitikat ja laitsid Teid. Kindlasti oli see kurnav ja juba sellepärast ei otsinud Te eriti teiste seltsi. Mulle endale näib, et osa Teie üksildustundest on, siis kas tahes või tahtmata, üle kandunud Teie luulesse, andes aimu, mida Te läbi elasite. Ehk jätsid Teile ka jälje Tuglase laastavad sõnad?

Kuigi Haapsalust ei jäänud Teile võib-olla kõige eredamaid mälestusi, hõljub selle väikelinna kohal endiselt Teie vaim ja selle üle, et Te kunagi meie linnas elasite, tuntakse uhkust. Teie looming on igati au sees. Raamatukogudes laenutavad inimesed Teie luulekogusid ja lapsed õpivad pähe Teie kirjapandud ridu, et neid ilmekal ja selgel häälel ette kanda. Õpetajad lausuvad koolides Teie nime aupaklikult ja räägivad õpilastele Teie pärandist Eesti kirjanduses. Tänapäeval ei julge keegi ühtegi kriitikanoolt Teie suunas heita ja selleks poleks vähimatki põhjust. Te olete Luuletaja. 

Teravat sulge soovides

Maria Mai Siimut

2025. aasta paastukuul

Ps. See kiri sai Ernst Enno omaloomingukonkursil I koha.