Lugeda või mitte lugeda?

 ,,Täna tuleb päris kõva pidu - leidsin hulga lugemata ridu! Värske raamat, see on puhas mõnu, teate, mul ei ole lihtsalt sõnu!” Nii alustab Indrek Koff üht oma luuletust, kus lugemine võrdub peoga. Mida ta ometi mõtleb… Pidu – see on ju muusika, melu ja sõbrad. Või siiski… Kui aus olla, siis mulle on see luuletaja täiesti teistlaadne definitsioon hingelähedane. Põnev lugemispala koos tassikese kuuma teega on ahvatlev ja kutsuv kaaslane. Kohe selgitan, miks.

Lugemine annab võimaluse rännata ajas ja ruumis. Saan käia teiste inimeste kingades ja kogeda sündmusi, mis jääksid muidu kättesaamatuks. Teoses ,,Medusa juuksed” on Kärt Hellerma kirjutanud nii: ,,Lugedes avaneb uus, teistsugune maailm. Raamatud annavad teadmisi ja jutustavad lugusid, aga peamine on, et nad pakuvad võimalust osaleda ühes teises, argielust väljaspool asuvas maailmas.” See, mis on kuskil kaugel, seitsme maa ja mere taga, on korraga siinsamas, minu kodus. Olen peategelane kõigis agooniates ja eleegiates, tajun kellegi teise siirast eufooriat ning  raskeid kannatusi, justkui need oleksid minu enda omad. Mäletan, kuidas väiksena kuulasin ootusärevusega, kui ema mulle ,,Pipi Pikksukka” ette luges. Kunagi ei võinud teada, mis temaga järgmiseks juhtuda võib, aga ta sai alati hakkama. Olen elanud kaasa Annabel Greenile teoses ,,Lihtsalt kuula” ja lootnud südamest, et ta lõpuks suu avab. Olen vaadanud pealt minategelase heitlusi ja leppimatust iseendaga ,,Kehade metsas”. Olen lugenud Stingi konarlikust lauljaks saamise teekonnast ,,Murtud muusikas”.   

Keeletoimetaja Egle Heinsar on öelnud  „Enamasti on palju lugenud inimene tänu sellele ka empaatilisem, vahest tänu võimalusele end ilukirjanduses kujutatutega samastada.“  Raamatud jagavad empaatiavõimet neile, kellel on seda liiga vähe, ja aitavad liigset kaastundlikkuse koormat kergendada nende õlgadel, kes selle all looka vajuvad ja iseennast sellega haavavad. Raamatud muudavad meid inimlikumaks ja aitavad päriselus toime tulla.

Kirjandusteosed õpetavad looma seoseid, avardavad fantaasiat ja lasevad kujutlusvõimel lennata. Lugedes kerkib mu silme ette justkui film, mille meeled on raamatu sõnade ja kirjelduste toel kokku pannud. Kui lugesin Viivi Luige teost ,,Seitsmes rahukevad”, tekkis mul täpne kujutluspilt sõjajärgse ajastu eluolust ja raskustest. Nägin selgelt mustas poris lömaks tallutud pihlakamarju, auravat kapsasuppi, vereplekke lubivalgel lumel, poolkortsus pildiraamatuid ja väikest Viivit selle kõige keskel. See on minu visioon, mis ei ühti mitte kellegi teise omaga. Lugemise võlu peitubki selles, et eri inimesed ei mõista ega näe ühte ja sama teksti kunagi täpselt ühtmoodi. Taoline mitmekesisus ja unikaalsus on rikastav.

Raamat on hea seltsiline ja üksinduse peletaja. Oma meelehärmi ei pea tingimata väljendama suurele seltskonnale, vaid võib piisata ka ühest kulunud kaantega raamatust, mis viib meele kaugele uitama ja sunnib hinge pitsitavat üksindust hetkeks haihtuma. Andrus Kivirähk on rääkinud raadiosaates ,,Käbi ei kuku…”, kuidas ta väiksena palju aega lugemisele pühendas, sest pidi oma päevi peamiselt üksipäini mööda saatma. Kirjanikule asendas õe-venna kohalolu virn raamatuid, mis kõik jutustasid eri lugusid. Pealegi ei pea raamatule ise midagi selgitama nagu lihast ja luust inimesele, vaid jutulõng püsib kogu aeg stabiilselt paberist ja papist kaaslase käes ning selle, millises tempos ta oma lugu jutustab, saab iga lugeja ise valida. Lugemine on tõhus ravim üksinduse vastu.

Olen ehk pisut vanamoeline, aga eelistan e-tekstide asemel paberkandjal teoseid. Nendest õhkub tolmu- ja trükisegust lõhna ning kostab kortsunud lehtede krabinat. Internet on täis ahvatlusi ja pidevalt vahelduva infolaviini alla on väga kerge mattuda. Ajuteadlane Jaan Aru on öelnud, et nutiseadmed loovad keskendumise illusiooni. Informatsioon, mida meeletult sisse ahmitakse ja tarbitakse, ununeb peagi. Kui uue teabe doos ei tule piisavalt kiiresti, muutub inimene rahutuks ja tekib ärevus. Raamatud seevastu on sügavamõttelised ning nõuavad aega ja keskendumist, õpetades niiviisi kannatlikkust ja püsivust. 

Lugemine on tõepoolest nagu pidu. Põnev on piiluda eesriide taha ning kõndida kaugeid ja võõraid teid ning kohata ilma ja inimesi. Siinsamas – oma turvalises kodus teetassi taga.  Raamat võib ulatada abikäe ja olla heaks õpetajaks. Mõni teos võib päästa elugi ja muuta ka kõige sügavamad haavad paranenud armideks. Raamatud aitavad, sellepärast tulebki lugeda.