Kolm kunstnikku sulatavad eri maailmu

 Lääne Elus ilmunud näitusearvustus, mis uudistelaviini tõttu jäi enamikul lugemata. 

Haapsalu kunstikooli keldrigaleriis olev näitus ,,Allpool aega” ühendab endas maali-, video- ja helikunsti ning installatsiooni. Kolme kunstniku Kaarel Kütase, Triinu Jürvese ja Villem Jahu käe all sulavad eri maailmad ja ideed üheks ning moodustavad kooskõlas intrigeeriva loo, mis kutsub avastama. 

Kütas, Jürves ja Jahu on ka varem ühisnäitusi teinud. ,,Allpool aega” on jätk Tartu Kunstimajas toimunud näitusele ,,Haruteel”, kus kunstnike teosed samuti ühe terviku lõid. Igaüks leidis enda väljendamiseks kõige hingelähedasema viisi – Triinu Jürves esemeliste kommentaaride ja keeleliste vihjete kaudu, Kaarel Kütas poeetilise robustsuse ning Villem Jahu helilise abstraktsusega.

Vahetult enne allilma sukeldumist tervitab huvilist galerii uksel eriskummaline skulptuur, mis välimuselt inimest matkib. Küll selle väikese vahega, et tal puudub pea… Mitte sellepärast, et see oleks kaotsi läinud. Pea leidis lihtsalt ,,Allpool aega” uue ebatavalise asupaiga nagu paljud teisedki elemendid ja esemed sel näitusel. Ukse juures seisev skulptuur, mille modelliks oli muuseas Jürvese ema, on tõeline tõmbenumber, mis ärgitab möödakäijat sisse astuma. 

Ruumi sisenenud vaataja kistakse teise reaalsusesse, mis asub keset kolletunud luid, elevandiluukarva käsi, keerdunud viljapuude okste võrseid, asfaltteelikke tumedaid ruute ja ridadesse sätitud kõrsi. Taustaks kõlab kaeblik viiuliheli ja krigin-kragin, mis kõditab närve ega lase valvsust kaotada – see on näitusele leidlik avaakord. Iga hämar nurgatagune pakub üllatusi, kostitades näiteks Jahu iidse saunaahjuga, mis tähistab üürikest ajahetke iseendale, kus vaikib ärev välisilm ja kõneleb muidu mahasalatud alateadvus. 

Edasi uidates võib komistada hoopis videoteosena kujutatud vaimude rituaalse pühasöömaaja otsa, mis esmapilgul täiesti kahe silma vahele jäi. Sellest hirmuäratavast vaatepildist võiks ju järeldada, et vaatajat haarab üdini õud, kuid see on pelk ettekujutus, avansiline esmamulje. Nii kütkestavalt on Kütas selle vaatemängu üles seadnud, et patt oleks pilku lahti rebida ja tuimalt edasi kõndida. Vaatajas tärkab huvi, tung mõista. Neelata silmadega seda võhivõõrast atmosfääri, olla osaline millestki pühalikust, olgugi et kriipiv taustaheli ihukarvad püsti tõstab. Tekib kummaline äratundmine – maik hauatagusest elust. 

Järgmisena peatub pilk keraamilisel südamel miniatuurse kraanikausi äravooluavas, läheduses kollakas seebiviil, mis on kutsuvalt käeulatusse seatud. Kas siin pestakse musta südametunnistust puhtaks või uhutakse süda lihtsalt veega kraanist alla? Kõrval seisavad dušigeel ja küürimishari – avaldub Jürvese loodud vannitoa mänguline esteetika, mis on reaalsusega pisut nihkes, moonutatud. Tööde tähendused ei ole vaatajale kandikul ette söödetud, vaid jäävad tema enda otsustada, sest valesid vastuseid pole. Igaühel võib tekkida töödega omamoodi side ja taju. Igaühel võib kangastuda silme ees oma lugu, mille loojateks on tema enda kogemuste pagas ja minevik.

Ent ikkagi… kelder – koht, kuhu peidetakse hingekillud, mida ei taheta enam enda omaks tunnistada, unustatud eilsete varasalv, halli tolmukihiga kaetud maisest elust võõrdunud pelgupaik. Selle näituse raames pole kelder aga sugugi juhuslik valik ega sünguse võrdkuju. Kütas, Jürves ja Jahu lähtuvad alati ruumist. Kunstnike sõnul käib keldri ümber kogu tants ja iga väiksemgi detail on sellest ajendatud ja sellega kohandatud. Kelder ei ole pelgalt sobiv interjöör, vaid on ise üks näituse eksponaate.

Jürvest võlub galerii asupaik ajaloolise piiskopilinnuse kõrval ja 13. sajandist pärit keldri kohal asuv kunstikooli hoone: ,,See oleks nagu rändamine ühest ajastust teise, ühest tähendusruumist teise. Aset leiab omamoodi kihistuste kohtumine.” Talle meeldib mõelda, et linnus ja keldrigalerii on omavahel ühenduses – üks ruum ja aeg. Külastajal on võimalus orienteeruda kahe ajastu vahel. 

Kelder, mida enamasti portreteeritakse kui sünguse ja üksilduse kuningriiki, võib ligi lubada ka valgust ja helgust. ,,Kelder sümboliseerib mõnes mõttes olukorda, kui oled oma pähe sulgunud ega saa sealt välja. Tundub, et paned oma peas uksi järjest rohkem kinni, lähed sinna üksi ja õhustik muutub järjest raskemeelsemaks. Aga kui kuskilt avaneb aken ja tuleb mõni päikesekiir, mis olukorda muudab, siis tekib ka võimalus sealt välja tulla," sõnab Kütas.

Neid valguskiiri leidus ka kunstikooli rõskes keldris – olgu need siis tunginud sisse kohvipruunide kiviplaatide vahelt või langenud konarlikule müürile. See meenutab, et kelder ei pruugigi olla nii rõhuv paik, kui osata märgata salamisi ruumi tungivat päikesekuma. ,,Kelder on vundament, juured, pärand, millele elu toetub,” leiab Jürves.

Olgugi et ,,Allpool aega” tekitab külastajas keldri miljöö tõttu teatavat hingevärinat, pole see klassikaline õudusesteetika, kuhu krimi- ja ulmefilmides sageli satutakse. Vähemalt Hitchcocki loomingust on asi kindlasti valgusaastate kaugusel. Õõv virvendab küll kusagil sügaval hingesopis, ent on vaevuaimatav. Linnuse müüride vahel võiks justkui oodata verdtarretavaid hüüdeid, kuid selle asemel kostub Jahu lindistatud ahjude praksumine, millele peegeldub huvilise enda mõtete kaja. Kulmineerub iselaadi enesetunnetusviis. 

,,Allpool aega” peegeldab inimese elu tõetruult – ilma ilustamata ja idealiseerimata. Selles avaldub argipäevale omane staatilisus ja tsükliline kordumine, mis pikema aja vältel muserdavaks muutub. Näitus lahkab inimelu ajatuid otsinguid ja õhutab leidma lahendusi, mis esmapilgul võivad olla varjatud, kuid ometigi on need kuskil kõigi jaoks olemas.