Meri kahe kunstniku pilgu läbi

Esialgne versioon Lääne Elus avaldatud näitusearvustusest, millele toimetaja ("aitäh", Kaie!) kärpimisega 1:0 tegi. 

Adrulõhn, hellalt juukseid sasiv briis, vastu sääri loksuvad lained, niiske liiv – kas see ongi õnne valem? Vesi? Meri? Romantilist idülli suudab ju sumedatel suveõhtutel vaid meri pakkuda. Mere mõju on puhastav, hingetoitev. Andestav, kõikemõistev. Tema peegelduses võib näha oma eelmisi elusid, millest endalgi õrna aimugi polnud. Vesi kannab endas põlvkondade jälgi, ununenud eilseid, lembehetki ja mõrkjat igatsust. Ta köidab nad üheks – läbipaistvaks kristalseks unelmaks, mis aina voolab, on pidevas liikumises ja naaseb. Kuulutab salamisi tõtt. Vähesed mõistavad ja oskavad kuulata emakest loodust ning näha mere päikese käes sillerdavast pealispinnast kaugemale. Lainetest kulisside taha. 

Siiski, leidub neid, kellele on meri muusaks – Katta II Grüner (Kätlin Rohilaid-Aljaste) ja Ivi Sintal avasid mõne päeva eest Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis ühisnäituse ,,Merest inspireeritud”. Grüner lõi naivistlikud popkunsti mõjutustega maalid ja Sintal haprad, pealtnäha õhkõrnad klaasteosed, mis oma vastandlikkuses moodustavad kandva terviku ja tasakaalustavad teineteist. ,,Ma arvan, et klaas ja maal sobivad omavahel väga hästi kokku, nad täiendavad üksteist ja tekitavad teistsuguse dimensiooni. Tekib mängulisem vaatepilt,” sõnas Grüner.

,,Merest inspireeritud” on sujuv jätk Grüneri eelmisele Haapsalus toimunud isikunäitusele ,,Haapsalu võnked”. Mõlemat kannab lapsepõlve kergus, kiindumussuhe kodulinnaga ning floora ja fauna olulisus. Selle suve näituse liikumapanevaks jõuks, nagu pealkirigi vihjab, on meri. ,,Iga kord, kui ma tulen Haapsalusse ja tunnen seda merelõhna, siis mulle tuleb lapsepõlv meelde. Ma ei kujutaks ette, et elaksin linnas, kus pole merd lähedal. Meri on tohutult tähtis,” ütles Grüner.

Grüneri värvikirevad maalid imevad endasse, haaravad oma kütkesse, mõjudes ühtaegu tuttavalt, ent samas ebamaiselt. Kunstnik kujutab kuurortlinnadele omaseid sakramente uudses võtmes, andes pealtnäha elementaarsele - loodus ja meri - värske omalaadse hingamise. Grüneri maale kannab emotsionaalsus ja tundeküllasus tänu millele sigineb vaataja hinge varjunditerohke tunnete foon. Seal on nii meelt liigutavat äratundmist, kodusoojust kui ka palju seni tundmatut, müstilisi sümboleid ja vaevuaimatavaid vihjeid. 

Juba esimene maal püüab külastaja pilgu, ärgitab seisatama, mõtisklema – nostalgitsema. Šokolaadipruun kaisukaru roosa ninanöpsuga, kelle kõrval on verinoor piiga. Värvigamma on suur ja lai, leherohelisest sinepikollaseni – varakevadiste puupungade rohelisusest eredalt kumava päikselõõsani. Lapsepõlve muinasmaa, tüüne ja mesimagus. Tihased siristavad “sitsikleiti”, vanaema keedab maasikamoosi, oja vuliseb… Korraga kangastuvad silme ees kõik mälestused, mis kunagi üürikeste hetkedena läbi sõrmede libisesid. 

Paar sammu edasi astudes tervitavad vaatajat Grüneri kujutatud möllavad merelained, vabaduse iha, piigast sirgunud naine, linnutiivul edasi kulgenud elu. Tärkab tänutunne möödunud aastate virvarri ja lapsepõlve lõputu pillerkaare eest. Järsku muutuvad vanaema maasikad ja mere lähedus nüüd tähtsateks. Tänu ei kesta aga kunagi kaua, vaid hääbub, pakib end kokku, voolab verena soontest välja. Vesi see-eest mäletab, hoiab mineviku lippu kõrgel. Meri ei unusta, vaid paneb tallele. 

Järgmine vaatus – tuhmunud peegel, ajast ja arust, vähemalt 200 aastat vana. Ometigi nii köitev, mõjuvõimas, kuidagi armuandev… Paigale naelutavalt mõjub tõik, et inimesed, kes sinna peeglisse kunagi pilgu heitsid, on nüüdseks lahkunud, maise eluga lõpu teinud. Kummaline rahu võtab võimust. Peegel tõmbab loori manalateed läinud inimeste hingedelt, tutvustab neid taas. See rahu vallutab näitusesaali isegi keset veiniklaaside kõlkse ja lihtsurelike suminat. Rahu hiilib peeglisse kiikava külastaja selja taha, mässib ta oma embusse. 

Klaasikunstnik Sintal alustab oma taieste tutvustamist tagasihoidlikult, pisut alarkariselikus ,,Ah, mis nüüd mina”-stiilis. ,,Siin on valitud mereteemalised tööd. Näitusel on nii vaase, vaagnaid kui ka skulptuure. Mind inspireerisid väga luigesuled, sellepärast on siin ka väljapanekud sulgedest,” ütles Sintal. Kunstniku klaasteosed mõjuvad kokku siduva jõuna, tuues Grüneri naivistlikus laadis maalide kõrvale kübekest realismi. Silm puhkab, laseb liugu. Mahedad külmad toonid sulavad omavahel kokku, langevad, nõrguvad, voolavad – täpselt nagu vesi. Mere ettearvamatu loomus saab klaasi näol tabava väljundi. Samas meenutavad klaasskulptuurid talve, mil aeg peatub, tardub. Vesi tardub samuti, et siis kevadel jälle valla pääseda, sulada. 

Härmatunud luigesuled sametsinisel taustal. Õrnad, haprad, ent samas nii tugevad, olles elu sümboliks. Sintali justkui tuhksuhkruga üle raputatud luigesuled vastanduvad Grüneri roheliseks ja roosaks võõbatud luikedele, mis pakatavad lembusest, õndsusest, armastusest. Hoovigaleriis kohtuvad kaks nägemust, tunnetust – Grüneri mängulised kirevad taiesed ja Sintali tõetruud klaasteosed.