Surm ja elu kunstikooli keldrigaleriis: ela, kuni saad

Kuhu minna, kui silmad ütlevad maailmale “ei” ja sõnad on takerdunud sügavale hingesoppi ega taha sealt enam kunagi väljuda? Kui eluisu on otsas ja silmad tühjaks nutetud? Siis tuleb sammud seada Liisa Leiti isikunäitusele ,,Mõlemal pool läve”, mis pakub veidral kombel lohutust ja haarab iga melanhooliku oma embusse, suigutab tasakesi unne ja justkui sosistab: ära muretse, kui aeg on küps ja viimane liivatera kukkunud, siis sured ka sina, aga seni – ela! 

Surm – Leiti näituse peamine märksõna, millele omaseid elemente leidub maa-aluses keldris kuhjaga. Kolletunud koljuluud, kuivanud taimed, savist teravaks ihutud vikat, silmist ja ninast nõretav veri – kõik on omal kohal ja teenivad eesmärki, viies külastaja närvekõditavale retkele hauatagusesse ellu, kus leidub nii äratundmist kui ka palju võõrast. 

Keldri keskmes seisab surilinasse mässitud savist skelett – vikatimees, kes lisaks oma põhirelvale hoiab sõrmede vahel saatusliku tähendusega liivakella, mis vihjab elu kiirele kulgemisele ja aja möödumisele. Surm jõuab iga päevaga lähemale, tikub ligi, sirutab oma kondised käed ümber kaela ja kui viimane liivatera on kukkunud, võtab lõplikult enda kanda. Siis ei ole enam valikuvõimalust, tuleb manala teed minna. Aga mälestused – need jäävad. 

Vikatimees keset näitusesaali oleks nagu ausammas või ood surmale, Bernt Notke ,,Surmatantsust” pihta pandud kamraad. Kese, mis kõike koos hoiab ja ühtse terviku moodustab, ümbruses olevad morbiidse temaatikaga maalid ja skulptuurilised kompositsioonid kokku põimib. Tärkab tahe läita lubivalged vahaküünlad ja jälgida, kuidas leekiv tuli tantsiskleb, milliseid varje luustikele ja närbunud taimedele heidab. Oleks see valgushelk keset pealtnäha sünkjat surma või petlikult lootuskiirena mõjuv pääsetee? Seda ei saa ilmselt kunagi teada.

Tundlikud, ent samas vaba pintslilöögiga loodud natüürmordid kutsuvad ligi, olgu taust siis kahkjaskollane, veinipunane või süsimust – kõik toimib. Igaühel ilutseb mõni läbikumavalt valkjas pealuu, neid on külluses – kormoranidest põtradeni. Kassikolpade nimel on Leit aga eriti pingutanud – saladuskatte all avaldas neiu, et keetis selle nimel kodus ise surnud kassi. Mis tal muud üle jäi! 

Kunstniku sõnul paelub teda ka väga anatoomia, see on nagu bioloogiatunnist külge hakanud kutsehaigus. Eriti kütkestavadki teda muidugimõista kolbad, mis on ka siinse interjööri vallutanud. Mõni neist on end sisse seadnud maalil, kaaslasteks kelmikalt läikiv pärlikee, sünkjas kangas, vaas või linnusulg. Mõni on aga hoopis roninud iidsele köitele, kuivanud rooside kõrvale või sootuks arhailise peegli lähedusse. See pakub silmailu, ent samas paiskab hinge pisut kripeldavat õõva. Sellist, mida eluks vaja. 

Iga keldrigalerii nurgatagune ilmutab endas omamoodi maailma, loob uue stseeni ja mõttelaadi. Tuletab meelde, et miski pole igavene, kirvega puusse raiutud, vaid kõik on pidevas liikumises. Leiti sõnul on lõpp ja surm loomulik osa elu ringkäigust. ,,Üritasin igasse töösse panna midagi, mis sümboliseerib nii elu kui ka surma,” ütles Leit. 

Näitus paneb mõtisklema elu lühiduse üle ja kuidas see nagu liiv läbi sõrmede libiseb. Elu on habras, ajutine puhkepaus Maa peal, seda tuleb väärtustada, ent samas ei ole ka lõpp midagi katastroofilist, ennenägematult hirmsat, vaid loomulik kulg. Kõigist jääb ju järele, vaid põrm ja muld. 

,,Mõlemal pool läve” avaldab palsameerivat mõju nii katkistele hingedele kui ka täies elujõus tantsu vihtuvatele inimestele. Tõhus valuvaigisti, mis aitab igaüht talle sobival moel, nii tõusus kui ka mõõnas.