l o o m e p e s a

Taas oli kätte jõudnud see aeg, mil ma sihitult riiulite vahel triivisin, peas kumisemas sõna „noortekirjandus“. Minu sümpaatiad Dostojevski ja Tšehhov pidid jälle varju jääma ega saanud kuulutada kannatamises ja melanhoolias peituvat ilu. Olin üllatunud, kui üks raamat mulle teiste hulgast oma intrigeeriva pealkirja tõttu silma hakkas.  Selle psühholoogilise ja elulise teose autoriks on Kristi Piiper, kes ongi pigem keskendunud noortekirjandusele. Ta on õppinud üsna erisuguseid alasid, mistõttu on tal mitmekesised teadmised, mis mõningal määral ka raamatusse edasi kandusid. Nimelt on Piiper õppinud õendust, võõrkeeli ja ärikorraldust. Oma loomingu eest on ta pälvinud palju preemiaid. Ka minu valitud raamat ,,Esimene kord” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani konkursil I koha. ,,Esimene kord” on Piiperi 12 teosest viimane, mis ilmus 2022. aastal. Mulle meeldivad kirjastuse Tänapäev avaldatud teoste kaanekujundused. Need on alati väga ise

Uus salapärane autor, kummastavad illustratsioonid, žanr yuri light novel , pilguheit võõrasse kultuuri  – lõpuks ometi midagi uut ja teistsugust! Aga kas see mulle ka meeldib? Ega muidu teada ei saa, kui ise pilk raamatusse heita. Oma silm on kuningas.  Steven Eomois – autori võõramaine ja senitundmatu nimi mõjus samuti kui reklaamitrikk, mille eesmärgiks on huvilise tähelepanu püüda. Steven Eomoisist polnud ma varem midagi kuulnud ja paistab, et ka kirjandusmaailmas on ta uus nähtus. Tal on küll varem ilmunud pseudonüümi alt luulekogusid, ent ,,Nüüd on küll kõik!” on tema värske debüütromaan, mis ilmus 2022. aastal Hooandja toel. Eomois on õppinud Tallinna Ülikoolis muu hulgas ka jaapani kirjandust. Nagu ma juba vihjasin, on tegu eestikeelse noorteromaaniga, mille tegevus toimub Jaapanis Chiba linnas. Teosest võib leida 23 Jaapanile omast mangastiilis illustratsiooni, mille autor on Ange Vari. Tegu on värvikirevate piltidega, kus on kujutatud inimesi iselaadsel ja stiliseeritud viisi

Käes oli õhtutund, siinmail ei olnud nähtud kunagi päikesesilma. Jaaniussid ei helendanud. Vanajumal polnud taevasinasse loonud ühtegi värvi, vaid jättis ainult sünkja hämariku. Siin valitses pimeduse uljas käskijanna, kes tüüris oma riiki õndsuse poole, nii oli veerenud palju aastakümneid kaduvikku. Eevatütre, käskijanna, keha oli mässitud elevandiluukarva satiini, mis oli heledam kui pilvetups taevas, pimestades Pimeduse riigi asukaid. Tema õlal istus igati kuulekas sinilind, kes oli alati käskijannaga päri.  Kord aga… Kaugel-kaugel järvesilma teisel kaldal, sammub keegi võõras, sammub nii, et müdiseb maa.  ,,Mine, mu lind! Uuri välja, kes on see seal, minu valduste piiril. On ta hatt või miski muu? Ei seleta mu silm,” andis Pimeduse riigi kõrgeim võim taltsale sinilinnule käsu. Sinisiibu tsirgukene noogutas kuulekalt, sirutas oma tillukesed, aga sitked tiivad laiali, valmistudes täide viima oma majesteedi käsku.  ,,Pea! Pärast annad mulle aru, kes on see võõras, kes redutab minu mai

Mustvalge liilia mustvalge liilia mu voodi äärel tõdeb et olid päriselt siin ja minu parfüümi hõng sinu kaelusel meenutab sulle mind sa oled mu peas pugesid meeltesse vallutasid mõtted andsid õrna torke mu südamele kas ka mina sind vastuvoolu sõudma panin? või kõigest su laevukest veidi kõigutasin? ah pole viga las päripäeva käia nii ongi lihtsam elus läbi lüüa aga su liilia mu voodi äärel mind tahab ära viia ja minu hõng sinu kaelusel tahaks sind tagasi tuua siia * * * mu nöörsaapad vedelevad kapis nende ümber on põimunud tihke tolmukiht kadunud ära on seelikud, napid ja minu enneolematu pahanduste kihk * * * lagled lendavad vaibunud linnulaul õues sest on õnnelik torm Hägune november 

Ma ei käi tegelikult teatris eriti tihti, olen rohkem kinoskäija. See , et ma üldse sellist etendust nagu „Di ja Viv ja Rose ” vaatama sattusin, on paras juhus. Vaatasin parasjagu televiisorist kultuurisaadet „OP ”, kui seda etendust tutvustati ja peategelasi kehastavad näitlejannad rääkisid. Alguses olin küll kahtlev ja mõtlesin, et tegu on järjekordse komöödiaga, kus puudub sügavam mõte, aga pidin tunnistama, et etenduses toimuv tundus huvitav ja lootsin saada hea kõhutäie naerda.  Lavastuse „Di ja Viv ja Rose ” autor on inglane Amelia Bullmore, kes alustas oma teatriteed näitlejana, ent hakkas 1995. aastal peale näitlemise ka ise tekste kirjutama. „Di and Viv and Rose ” on siiani tema viimane näidend. Eestis on see esimene Amelia Bullmore’i teos, mis teatrilavale jõuab. Eesti keelde on selle tõlkinud Triin Tael, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala cum laude . Lavastanud on etenduse Peeter Raudsepp, kelle sõnul räägib lugu sõpruse olulisusest ja selles

Arhitektuur on teadupärast kõikjal meie ümber, ainult et keegi väga ei süvene sellesse ja võtab meie ümber kõrguvaid maju enesestmõistetavalt, nagu see kõik oleks siia ise tekkinud.  Huvitav on see, et paljusid kunstiteoseid imetletakse, aga sellele kunstiliigile ei pööra keegi suuremat tähelepanu, kuigi see on samuti midagi, millega inimesed ennast väljendavad ja oma loomingut teistele edasi annavad.  Ka mina ei arvanud arhitektuurist enne just palju, kuni ühes eelmise aasta ajalootunnis meile Babüloni rippuvatest aedadest pilte näidati. Need püüdsid mu pilku. Mind tõmbasid need kogu oma hiilguses ja mulle meeldis ka nende mõte. Rippuvad aiad polnud ju tegelikult eluks vajalikud, vaid see oli tolle aja kuninga Nebukadnetsar II žest tema kodu igatsevale naisele. Paraku on praeguseks kogu see ilu hävinud, millest on väga kahju, sest oleksin soovinud seda ka oma silmaga näha.  See oligi aeg, mil arhitektuur ja selle stiilid mulle rohkem huvi pakkuma hakkasid ja soovisin teada rohkem n-ö

  ,,Lõpuks lausa nõutus jääb, on liiga tugev eilne päev ja mõelda homse peale ma ei saa.” Neid sõnu laulis kordumatu ja ainus Marju Kuut alias Marynel . Ta oli ekstravagantne natuur, kelle sarnast pole siiani sündinud. Marju Kuut paistis silma mitte ainult oma muusika, vaid ka enda oleku ja isiksuse tõttu. Eestit oli õnnistatud värske ja särava lauljannaga, kes oli teistest tolleaegsetest eesti estraadi- ja poplauljatest peajagu üle. Marju Kuudis oli midagi teistmoodi, mingi salapära, mis mind kõnetab ja aeg-ajalt tema juurde tagasi toob. Tema looming ja hääl on mind endasse haaranud ega taha mind enam lahti lasta. Ja just nii mul ongi hea. Marju Kuut või Maryn E. Coote? Maryn E. Coote! ,,Marju on Länik,” väitis Marynel ise. Eestis pole ilmselt ühtki inimest, kes ei teaks Marju Kuudi esitatud laulu ,,Raagus sõnad”, mille kirjutas Rein Rannap, aga kui paljudele ütlevad midagi need read: ,,Coming behind my back doesn’t hide the fact… you’re giving me a heart attack! Go easy, give your