Iseenda eest

Taas oli kätte jõudnud see aeg, mil ma sihitult riiulite vahel triivisin, peas kumisemas sõna „noortekirjandus“. Minu sümpaatiad Dostojevski ja Tšehhov pidid jälle varju jääma ega saanud kuulutada kannatamises ja melanhoolias peituvat ilu. Olin üllatunud, kui üks raamat mulle teiste hulgast oma intrigeeriva pealkirja tõttu silma hakkas. 

Selle psühholoogilise ja elulise teose autoriks on Kristi Piiper, kes ongi pigem keskendunud noortekirjandusele. Ta on õppinud üsna erisuguseid alasid, mistõttu on tal mitmekesised teadmised, mis mõningal määral ka raamatusse edasi kandusid. Nimelt on Piiper õppinud õendust, võõrkeeli ja ärikorraldust. Oma loomingu eest on ta pälvinud palju preemiaid. Ka minu valitud raamat ,,Esimene kord” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani konkursil I koha.

,,Esimene kord” on Piiperi 12 teosest viimane, mis ilmus 2022. aastal. Mulle meeldivad kirjastuse Tänapäev avaldatud teoste kaanekujundused. Need on alati väga iseloomulikud ja esteetilised. Tavaliselt on kaanel mingi detail, mis viitab ka raamatu sisule, andes justkui väikse vihje, mida võib alles pärast viimast lehekülge mõista. Teoses ,,Esimene kord” oli selleks neli tillukest punase katusega matkamaja, mis enne lugemist võivad tunduda täiesti tähtsusetud, ent omandavad alles pärast lugemist oma tähenduse. 

Raamatu peategelaseks on 15-aastane Anna Elisabeth, kes võitleb koolikiusamisega ja nagu sellest veel vähe oleks, kavatsevad tema vanemad lahku minna. Annale pole ka tema parimast sõbrannast Fränkist erilist tuge, sest temal on oma probleemid ja katsumused. Niisiis on Anna oma muredega enamasti üksi, sest kuigi Fränkit kiusatakse samamoodi nagu teda, on Fränkil paksem nahk ja see kõik ei mõjuta teda nii nagu Annat, kes on tundlikum ja võtab kõike südamesse. 

Siiski soovitab Fränki Annale üht omapärast moodust, kuidas oma murekoormat kergendada ja abi otsida. See viib aga Anna hoopis uute sekeldusteni ja kentsaka intsidendini oma kiusaja peol, mille ta eneseületamise eesmärgina ette võttis. Sel samal peol juhtub ka Fränki ja ühe poisi Alexi vahel – kes Annale salamisi meeldib –, midagi, mis Fränkil ja ka Alexil südame kiiremini põksuma paneb. See muudab Anna tahes tahtmata armukadedaks, kuigi tegelikult ei saa ta sõbrannale midagi pahaks panna ega ette heita, sest Anna polnud talle kunagi oma tunnetest Alexi vastu rääkinud. 

Kui Anna kaks kiusajat seda veidrat vahejuhtumit valesti tõlgendavad, õnnestub tal lõpuks ometi neile vähegi meele järele olla. Ta läheb isegi nendega koolitundide ajal välja alkoholi tarbima. Anna haarab võimalusest kinni ja proovib end aina rohkem vormida, et teiste hulka sobituda – ka siis, kui see tähendab oma suhtestaatuse kohta luiskamist ja alkoholi pruukimist. Oli väga huvitav ja samas kummaline, kuidas Anna inimestele, kes teda juba pikemat aega norinud olid ja alatut nalja visanud, nii kiiresti andestada suutis. Kuigi ega tema andestus polnud selgesõnaline ega raudselt kindel. Isegi n-ö sõbrana tabas Anna end tihti mõttelt, et ta ei mõista endiselt, millega ta sellise käitumise ära on teeninud. 

,,Ma loodan, et keegi ei ütle, et see pole päris või et selliseid asju ei saa normaalsete inimestega juhtuda. Sest saab. See juhtus päriselt. Ja see juhtus minuga,” on Anna sõnad, kui ta oma lugu räägib. Anna võitlus oma kiusajatega, mis lausa internetti välja jõudis, võttis märkimisväärse pöörde, kui muidu ara verega tüdruk enda kaitseks välja astus. Annal oligi vaid kaks valikut – kas klassiõe ähvardustele alluda või sellest olukorrast väärikalt ja sirge seljaga välja astuda. Tegemist on väga elulise mure ja eheda südamevaluga, mida nii mõnigi noor päriselus kogeb. Anna valitud tee on ka tegelikkuses võimalik, aga kas see samasuguse tulemuse toob, ei julge öelda. Maailm on karm ja inimesed ettearvamatud, aga lootus ei tohi kunagi kustuda ja väljapääs lihtsalt peab olema. Lihtsalt peab …

Teos oli väga hea ülesehitusega ja hõlpsasti loetav. Raamat ei olnud mahukas, ent sellest hoolimata tuli kogu mõte selgelt ja arusaadavalt esile. Puudusid mõttetud venitused ning ebaloogilised ja ebavajalikud tegevusliinid. Tekst oli sisutihe, aga samas mitte liiga sündmusterohke. Järge oli lihtne pidada. Samuti võttis lugu pöörde, mida ei osanud oodata, ja puänt oli meisterlik.

Raamatut ,,Esimene kord” iseloomustab lennukas ja vaba kirjutamisstiil. Sellega saab võistelda vaid teine värske kirjandusteos ,,Oodates Norra kuningat”, mille autoriks on Laura Evisalu ja mida samuti hiljuti lugesin. Mõlemat romaani oli väga raske käest panna ja piin oli argipäeva naasta. Need neelasid mind endasse, sest olid nii paeluvalt ja sujuvalt sõnastatud. Ka teoste süžeed olid sarnased – mõlemad kõnelesid tüdrukutest, kes on oma enesehinnanguga kimpus ja kes on elu keerdkäikude tõttu valedesse seltskondadesse sattunud. Lahkhelid vanematega ja arusaamatused eakaaslastega on neid palju mõjutanud ning tuleviku suhtes ettevaatlikuks muutnud. Nad on palju kõrvetada saanud ja  peavad leidma viisi, kuidas oma põletushaavu ravida. 

Parima teose tiitli võidab minu silmis siiski ,,Esimene kord”.  Kiusamine on paratamatu ja nii kurb kui see ka pole - see on alati aktuaalne. Iga inimene on väärtuslik ja eriline, väike osake meie hiiglaslikust maailmast. Me peaksime üksteist hoidma ja kaitsma. Me oleme tiim, üks liik. Kellelgi ei ole õigust teise tundeid riivata ega talle haiget teha. Vähemalt nii peaks see olema.  

Sõpruse ahelad

Uus salapärane autor, kummastavad illustratsioonid, žanr yuri light novel, pilguheit võõrasse kultuuri  – lõpuks ometi midagi uut ja teistsugust! Aga kas see mulle ka meeldib? Ega muidu teada ei saa, kui ise pilk raamatusse heita. Oma silm on kuningas. 

Steven Eomois – autori võõramaine ja senitundmatu nimi mõjus samuti kui reklaamitrikk, mille eesmärgiks on huvilise tähelepanu püüda. Steven Eomoisist polnud ma varem midagi kuulnud ja paistab, et ka kirjandusmaailmas on ta uus nähtus. Tal on küll varem ilmunud pseudonüümi alt luulekogusid, ent ,,Nüüd on küll kõik!” on tema värske debüütromaan, mis ilmus 2022. aastal Hooandja toel. Eomois on õppinud Tallinna Ülikoolis muu hulgas ka jaapani kirjandust.

Nagu ma juba vihjasin, on tegu eestikeelse noorteromaaniga, mille tegevus toimub Jaapanis Chiba linnas. Teosest võib leida 23 Jaapanile omast mangastiilis illustratsiooni, mille autor on Ange Vari. Tegu on värvikirevate piltidega, kus on kujutatud inimesi iselaadsel ja stiliseeritud viisil – riietus on efektne ning naistegelastel on peene piht, siredad sääred ja rosinasilmad.  

  

Žanris yuri light novel pole Eestis kunagi varem ühtki raamatut ilmunud. See on kui värske veri Eesti kirjanduses. Iseasi kas see just hea on. Yuri light novel keskendubki naistevahelistele suhetele ja nende mõttemaailmale. Ja mis seal salata – vahel tõuseb nende suhtlus ka intiimsemale ja romantilisemale tasandile. Midagi sellist ei ole Eesti noorteromaanides varem esinenud. ,,Nüüd on küll kõik!” ei pruugigi mõnele inimesele üldse meeldida, ta võib seda koguni põlastada, ent see teos tuletab end talle ikka ja jälle meelde. 

Loo keskmes on kaks parimat sõbrannat, kes tunnevad teineteist kaua. Need kaks on enamasti ilma tülideta läbi saanud, ent ka nendevaheline side ei jää igavesti puutumatuks. Noorem ja kogenematum 18-aastane Miyako on naiivne, emotsionaalne ja väga eufooriline, ta on oma vanemasse sõbratari Namikasse ülimalt kiindunud ja ülistab teda pidevalt. Võiks öelda, et Namika on lausa Miyako ebajumal, kellest ta alati ülivõrdes räägib. 23-aastane Namika on aga enamasti tasakaalukas, rahumeelne ja kaine mõistusega, ent ka temal tuleb ette nõrkuse hetki, kus ta enda üle kontrolli kaotab. Namika aga ei salli Miyako taevani kiitvat kõnepruuki. Namika arvates hindab Miyako teda üle ning on kujundanud Namikast enda jaoks üliinimese, kes on kõigist kõige parem ja lahkem. 

Kindlasti mõjutas tüdrukute teineteise mõistmist ka nende sotsiaalne staatus. Miyako lõpetas 12. klassi, seega pidi ta sooritama põhjalikud eksamid, mis määrasid tema tulevikku. Kogu tema perekond ootas, et Miyako, intelligentne ja tark, saaks head tulemused ja astuks kõrgkooli. Namika oli aga baaridaam, kes oli pärast keskkooli lõppu võtnud vastu otsuse, et ta ei lähegi ülikooli. Ta jagas tillukest korterit oma temperamentse ja keevalise keskkooliaegse sõbratari Shimakoga. Kuigi Namika oli oma tööga rahul, painas ja kummitas teda aeg-ajalt mõte ülikoolist ning sõnad ,,mis oleks võinud olla, kui ...”. 

Muidugi pole aga otsustusvõimetul Miyakol aimugi, millisele elukutsele võiks ta oma tuleviku pühendada. Majandus ja õigusteadus, mida soovitasid vanemad, ei mõju Miyakole kuigi kutsuvalt. Ka selles olukorras nõuab ta vaeselt Namikalt liigselt tuge, ise seda aru saamata. Samuti ei mõjunud nende sõprusele hästi see, kui Miyako oma sõbranna Namika lihtsat ja tavalist tööd mõõdutundetult kiitis. Namikas tekitas see ängi ja paiskas ta segadusse, sest ka temal olid suuremad unistused.

Sõprus võib olla ka koormaks, nagu Namikale see paraku oli. Kuigi sõbrad otsivad üksteiselt tuge ja hoiavad kokku, on vaja igal ühel aeg-ajalt hingamisruumi. Õhku. Sõprus peab olema sümbioos – kord on ühel truu kuulaja roll ja seejärel teisel. Rollid peavad vahetuma, ainult üks ei tohi raskust kanda.

Mis neid kaht siis ometi koos hoidis? Namika ja Miyako sõpruse alustalaks oli kindlasti see, et nad olid koos kasvanud. Neil oli ühine minevik ja palju ilusaid mälestusi. Miyakol ei olnud õdesid ega vendi, Namika oli talle vanema õe aseaine. Kõigest sellest oli raske ühe hingetõmbega loobuda ja lahti lasta. Kas neil õnnestub oma sõprus päästa või ongi nüüd kõik, see jäägu praegu saladuseks.

Kuigi autor on väga vaeva näinud ja teda tuleb selle eest tunnustada, ootan lugejana teoselt kunstilist väärtust ja sõnaosavust, et saaksin raamatust mingi sügavama elamuse. Teoses esinevad lõputud dialoogid, kohati tehislikud väljendid ja napid kirjeldused, mis pikapeale hakkasid häirima. 

Mind paneb ka mõtlema tegelaste omavaheline suhtlus. Kas päriselt on ka selline üliviisakus selle žanri või üleüldse Jaapani puhul kombeks ning pidev vabandamine ja komplimentide tegemine tavaks? Või on see lihtsalt Steven Eomoisi enda liialdus, kuidas ta naisi ja nende läbikäimist kujutab? Kui tegu on viimasega, siis jääb mulje, et tema arvates on naised õhkõrnad, väga emotsionaalsed ja naiivsed. Muidugi oli tal ka teine äärmus – Miyako kooliõde Rumikot ja Namika korterikaaslast Shimakot on kujutatud tujukate ja kapriissetena. Tema raamatust võibki kohati välja lugeda, et naisi ongi ainult kahesuguseid. Lõpuks hakkas nendevaheline suhtlus mind lugemise ajal veidi häirima, sest see oli ülimalt võlts. Miyako, 18-aastane, oli puhas ebaküpsuse ja lapsikuse võrdkuju. Üsna pea sai temast tegelane, kes tekitas minus võõristust, kuigi tegelikult oleksin pidanud talle kogu hingest kaasa elama, sest ta oli ju ometigi peategelane. Päris elus võib küll selliseid ,,raskeid” juhtumeid ette tulla, ent see on siiski erandiks.

Tulevikus oleks tore lugeda ka Steven Eomoisi  katsetusi teistes žanrites. Raske öelda, kas ta hea on, aga intrigeeriv kindlasti. Kõigil on koht päikese all – nii kummalistel raamatutel kui ka kummalistel inimestel. Sest eks me kõik kohtame varem või hiljem oma teel inimesi nagu Namika ja Miyako. 

Parafraseerides inglise kirjaniku Huxley sõnu: ,,Keskpärase raamatu kirjutamine nõuab täpselt sama palju vaeva nagu hea raamatu kirjutamine.” 

Ps. See arvustus pälvis 2024. aastal arvustusvõistlusel Kapsas 8.-9. klasside vanuserühmas I-II koha.

 

Pimedusest pimedusse

Käes oli õhtutund, siinmail ei olnud nähtud kunagi päikesesilma. Jaaniussid ei helendanud. Vanajumal polnud taevasinasse loonud ühtegi värvi, vaid jättis ainult sünkja hämariku. Siin valitses pimeduse uljas käskijanna, kes tüüris oma riiki õndsuse poole, nii oli veerenud palju aastakümneid kaduvikku. Eevatütre, käskijanna, keha oli mässitud elevandiluukarva satiini, mis oli heledam kui pilvetups taevas, pimestades Pimeduse riigi asukaid. Tema õlal istus igati kuulekas sinilind, kes oli alati käskijannaga päri. 

Kord aga… Kaugel-kaugel järvesilma teisel kaldal, sammub keegi võõras, sammub nii, et müdiseb maa. 

,,Mine, mu lind! Uuri välja, kes on see seal, minu valduste piiril. On ta hatt või miski muu? Ei seleta mu silm,” andis Pimeduse riigi kõrgeim võim taltsale sinilinnule käsu. Sinisiibu tsirgukene noogutas kuulekalt, sirutas oma tillukesed, aga sitked tiivad laiali, valmistudes täide viima oma majesteedi käsku. 

,,Pea! Pärast annad mulle aru, kes on see võõras, kes redutab minu mail,” täpsustas käskijanna järsult pöördudes. Sinilind juba lendas. Lendas üle järvesilma, üle värske kaste, peletas eemale vetevaimu ja tõrjus nõdrameelseid. 

Ta maandus otse võõra ees, adrenaliin midrilinnu veres peatus, kui nägi sissetungija valelikku nägu. ,,Kas pelgad mind? Mõtled oma arutus peas, on see unes või ilmsi? Pole ma hatt ega verekaan, vaid seisan kõrgemal teist kõigist - surmatunnistajaist. Teil puudub mõistus, õige aru. Elumõtteks on küll õnne ja õndsuse leid, kuid kuidas mõtlete leida seda, kui seisate kalmistute äärel ja palvetate vanakuradi enda poole?” purskas võõras välja otsekohesed sõnad. Sinilind ei tundnud hirmu ega armu, tal vaid kurjast plaanist tuksus rind, olles enda meelest teadlik, kuidas peletada eemale arulagedaid. Paari tiivalöögi saatel oli ta taas oma emanda juures.

,,Emand, on raske kirjeldada, mida mu kõrv kuulis ja silm seletas. Polnud see ei hatt, ei näitsik. Kardan, et taas tükib keegi teie maale, ihub hammast teie impeeriumile. Aga teie, mu kallis käskija, ärge vaevuge muretsema. Mul on plaan, kuidas vastast panna kaema meie priiuse kõrget hinda. Läkitage neile kallale viis viimast sõjardit, need kõige tulihingelisemad ja kiskjalikumad. Nii elame üle kõik vastase tõusud, meie mõõnad,” keelitas kuulekas lind ja rääkis kõigest puhtsüdamlikult oma valitsejannale. 

,,Ole tänatud, mu Brutus! Sul on tuline õigus, mu lind! Usu, võidame ka selle lahingu, kui me üksteist ei jäta. Oled mu ainuke õige sõber sel konarlikul ja pimedal teel,” pihtis käskijanna sinilinnule. Sinilinnuke, rumaluke, emanda sõnu tõepõhja ei võtnud, uskus, et ülevoolav meelitus see vaid. Ei teadnud sinisiibu tsirgukene, et majesteet oli kõige suhtes üdini aus ja truu. Polnud see tavaline suusoojaks öeldud jutt, polnud need petlikud sõnad, mis sülg tõi suhu. ,,Armuline proua, hea meel mul on, et olete minuga nõnda päri. Minuga on õnn ja arm, kui on mul teie õnnistus ning hool,” siristas napi aruga lind, endiselt nägemata käskijanna jutus peituvat pärlit. 

Pimeduse kõrgeim võim lahkus oma satiinist keebi sahina saatel, ent pöördus äkki ja pani paika veel viimse reegli: ,,Linnuke, pea vahti ja hoia meid. Panen valmis meie leegioni, aga vaata, et sa tead! See on lahing vaid, sõjast ei pea ma lugu ega hakka ka pidama!” Sinilind kummardas sügavalt ning aupaklikult, nagu oleks tõepoolest kätte jõudnud viimnepäev. Pimeduse majesteet sulges oma veinipunased silmad ja astus väärikalt mööda metsarada, asukad tõmbusid teda nähes kahte lehte. 

Truu sinilind oli peagi taas õhus, lennates suure ohu ja vaenlase suunas. Kuri ja salakaval võõras redutas endiselt käskijanna mail, kuid nüüd polnud ta enam lasknud jätta end kitsikusse ega ihuüksi. Võõra taga seisis terve rinne kummalisi ja pahviks löövaid olevusi. Midrilind ei suutnud neile leida nime ega vanust. Kindlustunne ja söakus vajusid temas uppi ning tekkis halb eelaimdus, et käes on sõda, mitte lihtlabane lahing. ,,Kas sinus pulbitseb igatsus, et oled taas siin? Või oled oma tujukale emandale käskjala eest, sest temas endas elab õud? Ärge muretsege, mu kallid. Südant valutama ei pea isegi täna teie mitte. Varsti anastan teie maa ja muudan selle endasuguseks. Alles siis võite näha Pimeduse riigis õndsust ja õnnevilju. Seni aga, mu truud sõdurid, tõstkem peekrid, öelgem toost ja joogem meie uute kaasmaalaste terviseks. Kuulutagem rõõmusõnumit, et pilkane pimedus ja aastakümnete pikkune barbaarsus minu mõõga läbi lõpuks otsa saab,” kõhedust tekitav olend rääkis ja alpis sinilindu märgates. Kõik inimese liitlased tõstsid soiselt maapinnalt kullaga kaetud peekrid ja rüüpasid sealt veripunast märjukest, korrates oma pealiku sõnu.

Sinisiibu tsirgukesel, hoolimata kõigest, jätkus ladusalt jutulõng: ,,Ei saa ma sulle hooplemist ega enese mutta tallamist keelata. Ei saa mina su põlglikke sõnu ega labast keelt ohjata. Küll aga saan sind kartma manitseda ja kinnitada minu käskijanna ohtlikkust ja jäärapäisust. Ta on nõnda julge võitlustulle astuma, teadmata, kes on tema ulakas ning meeletu vastane. Pole see aus lahing, kui ei tea me su nime. Niisiis pärin sinult aru - kes sa oled ja kust sa tuled?” 

,,Olen inimene, kõigi olendite hirm. Siin on minu kaaskond, meie koduks on tornide linn,” mees varjab käega suule tikkuvat naeru ,,vabanda, on raske näha nii ilusat ja tillukest lindu, ütlemas nii karme ja julme sõnu. Teed oma suuga suure linna -  kohe näha, et ühtki inimest pole sul olnud au tunda. Oma käskijanna väikese impeeriumi mandumist nägema pead. Isegi kurb mõelda, et oled peagi kaotajatega sügavas mõõnas, kodu pole ja kaotad iseenda.” 

Sinilinnu näolapilt kadus kaval muie, see asendus vaevas pilgu ja kössis hoiakuga. Kõik see, mis ta käskijannale lubas korraga tähtsuse kaotas ja kaugeks uduks muutus. Midrilinnu meeled olid nüüdsest avatud ja valla, et isegi tema emanda öeldud armulikud sõnad teda äratada ei suutnud. Sinilinnu süda oli niigi must, ent nüüd oli see veel mustem kui Pimeduse riigi taevas, sest ta oma maa suurimale vaenlasele, inimesele, käe ulatas. Reetlikkus oli suurim patt, mida sai Pimeduse riigis teha. Aga nagu igal oinal on oma mihklipäev, sai rumal midrilind ka oma tasu ega pääsenud puhtalt.

Lahingu õhtul kattis maad õhkõrn härmatis, mis oleks olnud kui ettekuulutus rõõmusõnumist. Puutüvedesse olid surutud pistodad, käskijanna kuulis puude valusat nuttu, mis kutsus esile temas tuska ja kättemaksuhimu. Inimestel lahinguväljal olid käes sauad ja teravad mõõgad, nende raudrüüd kolisesid seljas. Käskijanna, tõeline isiksus, astus verejanulistele sõduritele vastu, peod tühjad ja relvitu. ,,Ei relvad suuda alistada mind ega mina hakka teid oma riigist välja ajama tapariistadega. Tahtejõud on ainuke asi, mis on piisavalt tugev, et teid alistada. Himu õndsuse vastu seisab kõrgemal kui sõda teiega. Ma ei karda ega hakkagi kartma, sest tark kardab vaid iseennast,” lausus käskijanna selgel ja kõlaval häälel, millest kostis julgeolekut ning autoriteeti. Kogu sõjavägi tema taga tõstis üles parema käe, kinnitamaks oma poolehoidu ja aukartust. Inimene teisel pool möönis: ,,Teil on võimu, pean tunnistama, aga kas te tõesti ei pelga, et mina selle teilt röövida võin?” Pimeduse majesteet tõstis oma pea, välgutas tulipunaseid silmi, hammustas enda veripunast alahuult ja lausus saatusliku tähendusega sõnad: ,,Mina olengi võim.” 

,,Aga kus on teie kõige kallim?” viskas inimene õhku küsimuse raske, mis majesteeti rinnust pitsitas. Käskijanna pilku koondus hetkeks häving. Tema truud sinilindu polnud ta kõrval. Käskijanna jõudis seda vaevu täheldada ja leppida ränga paratamatusega, kui lahing lahti läks ja vaenlased ootamatult sõjajalale astusid. Inimeste võitluses lõõmas välja iha ja himu Pimeduse riigi impeeriumi vastu. Nad ei võidelnud vapralt, vaid julmalt ja külmavereliselt. Inimeste puhtast hõbedast mõõgad ja odad riivasid tumeda looduse ennemuistseid arme, rebides lahti kinnikasvanud haavad. Üks neist inimese saatuslikest pistodadest kõigutas Pimeduse riigi tulevasi plaane. Võimeka käskijanna liitlaste nägemused õndsusest ja õnnest purunesid, kui lumist maad puudutas nende esimene langenu. Maagilisel ja ennenägematul härmatisel olid verepritsmed. Ei kuulunud see veri inimesele, ent hoopis kellelegi kõrgemale. 

,,Olen lihast ja luust, ka mina jooksen verd. Jooksen verd, tõelisemalt kui keegi teine eales kunagi. Aga erinevalt teist, inimestest, mul hing on sees. Olen nii päris, et tundun teile ebatõelisena ja mida tähendab olla kõikvõimas, ei saa te iialgi tundma, sest kui langen mina, langeb kogu mu kuningriik. Mulle jääb esimese langeja au, teile aga kibe ja maru kaotus,” manas senine valitsejanna härmatisel. Need viimsed ja mõjuvõimsad sõnad naelutasid paigale iga viimse kui oma ja vaenlase. Ainult vastase pealikul oli veel üks trump varuks - tema õlale lendas too sinilind, keda käskijanna niivõrd jumaldas ja ihaldas. 

Seal ta lamas - surmapõlgav kaitsejanna, keha külm, pea viltu, kuum veri täitnud suu, aga siiski leekivpunased silmad veidi paokil. Salamisi piidles ta truudusetut sinilindu, kel näos ei paistnud armu ega andekspalumise kübetki. Kes oleks võinud teada, et käskijanna viimne eluhetk saab olema nii karm, et ainsaks valuks saavad olema reeturlikud ja valelikud sõnad, mitte noaga tõmmatud sügav haav. 

Sinilinnu noka vahelt vallandus nutulaul: ,,Kulla emand, reedetus kiirgab teie silmist ja tean juba ammu, et tunnete äraantu vaeva. Lohutuseks võin öelda, et polnud see mu algne päästeplaan. Veendusin teie peidetud ebakindluses ja allasurutud hirmus, mõistsin, et meist ei ole inimesele vastast. Reetsin teid, sest tahan elada. Tahan elada ilma hirmu ja arguseta. Tahan elada ja saada osa kaua ihaldatud õndsusest ja eufooriast. Ihaldan seda nii meeletult, et isegi austus ja armastus teie vastu, mu emand, ei suutnud mind peatada hullusi tegemast. Ei taha ma, et mind vääriti mõistaksite. Hoolisin teist siis ja hoolin praegugi, aga ajastud muutuvad ja muutun ka mina, pürgides paremuse poole, mida teil ei õnnestunud kunagi saavutada. Ei taha ma enam mitte üks raas olla surmakuulutaja, teie jäite mu viimaseks minejaks. Kurb on näha teie peagi elutuid silmi ja jõuetut keha, aga ma tahan elada. Teie ei väärtustanud elamise imet, mina aga hoidsin sellest kinni, mina pean elama ja kuigi seda vääriksite ka teie, peab keegi kunagi alati surema.”

Aga sinilind, naiivitar, ei teadnud, et nüüd teda tabab kuri needus. Kaob tema tumesinine sulestik ja mustjas nokk ning temast saab õel ja inetu nahkhiir, keda ükski pilk ei või taluda. 

Jäägitult ausa käskijanna silmad vajusid kinni, ta ei liigutanud enam. Jaaniussid ei helendanud. Maa oli veripunane ja pimedus oli sügavam kui iial varem. See oli ühe ajastu lõpp ja teise ajastu algus. 

 

Mustvalge liilia

mustvalge liilia mu voodi äärel

tõdeb et olid päriselt siin

ja minu parfüümi hõng sinu kaelusel

meenutab sulle mind

sa oled mu peas

pugesid meeltesse

vallutasid mõtted

andsid õrna torke mu südamele

kas ka mina sind vastuvoolu sõudma panin?

või kõigest su laevukest veidi kõigutasin?

ah pole viga

las päripäeva käia

nii ongi lihtsam

elus

läbi lüüa

aga su liilia mu voodi äärel

mind tahab ära viia

ja minu hõng sinu kaelusel

tahaks sind tagasi tuua siia

***

mu nöörsaapad vedelevad kapis

nende ümber on põimunud tihke tolmukiht

kadunud ära on seelikud, napid

ja minu enneolematu pahanduste kihk

***

lagled lendavad

vaibunud linnulaul õues

sest on õnnelik torm

Hägune november 

Mina ja teater - ,,Di ja Viv ja Rose"

Ma ei käi tegelikult teatris eriti tihti, olen rohkem kinoskäija. See, et ma üldse sellist etendust nagu „Di ja Viv ja Rose” vaatama sattusin, on paras juhus. Vaatasin parasjagu televiisorist kultuurisaadet „OP”, kui seda etendust tutvustati ja peategelasi kehastavad näitlejannad rääkisid. Alguses olin küll kahtlev ja mõtlesin, et tegu on järjekordse komöödiaga, kus puudub sügavam mõte, aga pidin tunnistama, et etenduses toimuv tundus huvitav ja lootsin saada hea kõhutäie naerda. 

Lavastuse „Di ja Viv ja Rose” autor on inglane Amelia Bullmore, kes alustas oma teatriteed näitlejana, ent hakkas 1995. aastal peale näitlemise ka ise tekste kirjutama. „Di and Viv and Rose” on siiani tema viimane näidend. Eestis on see esimene Amelia Bullmore’i teos, mis teatrilavale jõuab. Eesti keelde on selle tõlkinud Triin Tael, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala cum laude. Lavastanud on etenduse Peeter Raudsepp, kelle sõnul räägib lugu sõpruse olulisusest ja sellest, kui tähtis see on, et ka rasketel aegadel on su kõrval inimesed, kelle peale saab lõpuni loota. 

Etenduse tõi Haapsalu kultuurimajja Rakvere teater, külalisena Elina Reinold. Etendus rääkis naiste sõprusest kolme aastakümne vältel. Üht tegelast tabas küll kurb saatus, ent sellest hoolimata ei võtnud maad rusuv meeleolu. Etenduse ajal võis juba esimese viie minuti jooksul kuulda saalis valjusid naerupahvakuid, ent teise vaatuse lõpuks olid nii mõnelgi silmad märjad. Inimesed, kes lootsid terve etenduse naerda ja komöödiat nautida, pidid paraku pettuma. Ka mina arvasin, et kogu aeg saab nalja, kuid olin pigem meeldivalt üllatunud, sest olenemata loos toimuvast raskemeelsusest, oli selline sündmuste käik isegi köitvam. 

Selle tegevusrikka loo peategelasteks on poisilik, ustav, lepitav ja sportlik Di, kes jõlgub tüdrukute, mitte poiste sabas. Ta on väga toetav ja kaitsev sõber, keda mängib Ülle Lichtfeldt. Elina Reinold kehastab eufoorilist, kergemeelset, lahket ja empaatilist Rose’i. Rose on üdini positiivse mõtlemisega ega juurdle pikalt asjade üle, selle jätab ta Vivile. Õpihimulise, nõudliku, sihikindla ja targa Vivi tõi lavalaudadele Tiina Mälberg. Viv püüab Rose’i ja Did mõtlematutest tegudest säästa ja proovib neid kahte indu täis hinge kontrolli all hoida. Loos kohtuvadki 80ndatel ülikoolis kolm pealtnäha täiesti vastandlikku tudengineiut, kes aegamööda sõpradeks saavad. Energiline Di ja eufooriline Rose hakkasid kohe üksteist armastama, ent ratsionaalne Viv võttis endale aega. Peagi kolitakse aga Londoni ülikoolis õppides ühte majja elama, kus suur nali alles algab. Juttu tuleb poistest, lesbidest, korsettidest ja muust tavapärasest.

 

Paraku ei kesta see üürgavate makkide ja poistega amelemise jant kaua, kui üks naistest kodus vägistatakse. See võtab suuresti hoogu maha, kuid ega nali veel sellepärast lahku. Viv näeb koolis palju vaeva, sest ihaldab cum laude diplomit. Rose käib poistega väljas ja teeb nendega veel paljut muudki, mille tagajärjel ta lapseootele jääb. Di, kes on lesbi, on armunud ühte tütarlapsesse, kuid kardab esimest sammu astuda. Esimeses vaatuses oli näha palju kirkaid värve ja kuulda 80ndate hitte. 

Kui esimeses vaatuses, olenemata rasketest hetkedest, sai korraliku kõhutäie naerda, siis teine vaatus tõi kaasa meeleolu muutuse. Rõõmsad värvid hakkasid hajuma ja asemele tuli äng ja valu, sest Rose oli lastekasvatamisest kurnatud ja Di tööelus põrunud. Rohkem rõõmu pakkus Viv, kes tundus päriselt oma eluga rahul olevat. Võin öelda, et etenduse lõpp tõi endaga kaasa palju jahmunud ilmeid ja pisarmärgi silmi. 

Mulle meeldis väga vaadata naiste sõprust ja omavahelist läbisaamist, tülisid küll oli ja isegi päris tõsiseid, ent üksteise jõul saadi neist üle. Selle kolme aastakümne jooksul oli näha sõpruse muutumist ajas, kus paratamatult üksteisest natuke kaugeneti, ent oma mõtetes oldi alati koos. Üksteises küll pettuti ja vahepeal isegi vihastati, päris teravmeelselt, aga sõprus jäi ikkagi kestma. Usaldus jäi alles. 

Olin alguses natuke skeptiline, sest 18-aastaseid tudengeid mängisid ju keskealised näitlejad, aga see ununes veel enne, kui Rose oli oma esimesed sõnad öelnud. Märkamatult muutusid näitlejatarid noorteks ja vallatuteks õpilasteks, kes tempoka muusika saatel laval ringi keksisid. Osatäitjad tõesti sobisid oma rollidesse ning neist saidki kaheks ja pooleks tunniks Di ja Viv ja Rose. Nad jätsid nii tõetruu mulje, et vahepeal leidsin end mõtlemast, ega nad pole märkamatult lavastuse ajal 20 aastat nooremaks muutunud. 

Väga nautisin ka muusikalist kujundust, mille autor on Malle Maltis. Kõik valitud muusikapalad sobisid süžeega ja leevendasid tekkinud nukrust, tuletades uuesti meelde, et tegu on 80ndatega. Mul on endiselt väga teravalt ja eredalt meeles stseen, kus Rose pidi pesumajja minema, aga selle asemel otsustas ta maki põhja keerata ja laulu „Wuthering heights“ järgi tantsu vihtuda.

Minu lemmikuks osutus kahtlemata Elina Reinoldi kehastatud Rose. Rose oli tõesti selles loos väga vajalik, ilma temata oleks nii mõnigi hetk väga masendav olnud. Isegi paar stseeni, kus teda laval ei olnud, tundusid üksluise ja nutusena. Ta muutis selle etenduse väga särtsakaks ja kaasakiskuvaks. Temast voolas välja lahkust, rõõmu ja sümpaatsust. Isegi lavast kõige kaugemal istuv publik sai tema soojust ja entusiasmi käega katsuda. Kogu saal oli teda ja temaga kaasnevat helgust täis. 

Ma tean, et seda etendust on üsna palju kritiseeritud, aga mina ei oskagi millegi üle nuriseda. Võib-olla on asi selles, et ma ei käi eriti tihti teatris ja pole seetõttu kõigega kursis. Kindlasti mängib siin ka rolli minu vanus, aga ega ma ju ei peagi igas asjas midagi halba või poolikut välja tooma, ega ma kriitik ei ole. 

„Di ja Viv ja Rose” pakkus mulle kindlasti ühe hea teatrielamuse, mille tulemusel hakkan hoopis rohkem teatris käima. Ja mis seal parata, eks ma näen nüüd mõnda aega Rose’i oma unenägudes ringi tantsisklemas.

 Oleksin õnnega koos, kui mul oleksid sellised sõbrannad nagu Di ja Viv ja Rose.

Ps. See on kõige esimene minu enda kirjutatud teatriarvustus.

Arhitektuur – ilu ja võlu

Arhitektuur on teadupärast kõikjal meie ümber, ainult et keegi väga ei süvene sellesse ja võtab meie ümber kõrguvaid maju enesestmõistetavalt, nagu see kõik oleks siia ise tekkinud. 

Huvitav on see, et paljusid kunstiteoseid imetletakse, aga sellele kunstiliigile ei pööra keegi suuremat tähelepanu, kuigi see on samuti midagi, millega inimesed ennast väljendavad ja oma loomingut teistele edasi annavad. 

Ka mina ei arvanud arhitektuurist enne just palju, kuni ühes eelmise aasta ajalootunnis meile Babüloni rippuvatest aedadest pilte näidati. Need püüdsid mu pilku. Mind tõmbasid need kogu oma hiilguses ja mulle meeldis ka nende mõte. Rippuvad aiad polnud ju tegelikult eluks vajalikud, vaid see oli tolle aja kuninga Nebukadnetsar II žest tema kodu igatsevale naisele. Paraku on praeguseks kogu see ilu hävinud, millest on väga kahju, sest oleksin soovinud seda ka oma silmaga näha. 

See oligi aeg, mil arhitektuur ja selle stiilid mulle rohkem huvi pakkuma hakkasid ja soovisin teada rohkem n-ö arhitektuuri köögipoolt. Tahtsin arhitektuuri ajaloo kohta rohkem teada saada, mind huvitas hoonete ülesehitus ja arhitektide täpne töökorraldus. Uurisin veel teisigi ajaloolisi ehitisi, kust mulle jäid silma Vana-Kreeka templid. 

Eriti tõmbas mind arhitektuuri ajalugu, kõik eelnevad stiilid ja ehitised. Laenutasin raamatukogust teoseid, kus räägiti ajaloost ja mainiti ka praegust arhitektuuri. Eri arhitektuuristiile leidus väga palju, igas riigis olid neil oma väikesed nüansid. 

Minu isiklikuks lemmikuks osutus rokokoo, mis oli kasvanud küll välja barokist, aga polnud enam nii range ega nii kindlatesse raamidesse surutud. Mulle meeldiski rokokoo juures see, et see oli ajaviitekunst ning kõike võeti vabamalt ja mänglevamalt. Rokokoo pole muidugi ka ainult arhitektuuristiil, vaid see oli ka eraldi aeg maalikunstis, sisekujunduses ja moevaldkonnas. 

Pean veel ütlema, et arhitektuur on minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt kunsti osa. Lisaks kenale ja pilkupüüdvale välimusele on minu arust igati oluline see, mis tunde või meeleolu hoone inimeses tekitab, kui ta seal viibib. Ka see on tähtis, kas see hoone antud kontekstis töötab, näiteks kas haiglana ehitatud maja täidab oma eesmärki nii, nagu peaks. 

Ja just selle tunde ja meeleolu saab tekitada arhitekt, keda minu meelest peaks rohkem hindama, sest see amet on äärmiselt spetsiifiline ja mitmekülgne. Arhitektiamet koosneb mitmest eri elemendist ja tahust, oskusi peab olema üsna eri vallas. See on muidugi ka päris suur pluss, kuna see amet pakub pidevat vaheldust ja kätt saab proovida mitmesugustel maastikel. Arhitektide töö laias laastus ongi klientidega suhtlemine ja majade projekteerimine. Paraku on seal ka palju miinuseid, sest tihtipeale peab töötama nädalavahetustel, ei saa teha kõike omamoodi, sest peab kuulama klienti, ja mõnikord, kui ei jõuta ühisele nõule, võib tekkida ka lahkhelisid. Samuti peab olema tehnilist taipu ja korralik matemaatiliste teadmiste baas ning tuleb tähele panna ka ümbritsevat keskkonda, et sellele kõigele toetudes esmalt eskiis kavandada. 

Kui keegi peaks kunagi minult küsima, kas sooviksin arhitektiks saada, siis pean tõdema, et aus vastus oleks ei. See on küll vajalik ja prestiižne amet, ent edukaks ja heaks arhitektiks saamiseks peab nägema ränka vaeva ja õppima üsna palju aastaid ülikoolis. Arhitektiamet nõuab ka häid matemaatilisi teadmisi, aga arvude maailm on üks mu nõrgimaid lülisid üldse. Pealegi peab hoonete disainimiseks olema rohkesti põnevaid ideid, kuid pean tunnistama, et minul neid napib. Eks võib veel leida mõned põhjused, miks ma arhitektiks ei sobi, aga need on peamised tegurid. 

Kui aga mul tuleks võimalus kujundada ja projekteerida iseendale maja, siis teeksin selle ilmselt üsna lihtsa ja mitte eriti suure, aga samas oleks see siiski omapärane ja teistest majadest erinev ning silmapaistvam. Ta võiks olla paar tooni heledam kui indigosinine, ent samas mitte ka nii helesinine kui näiteks meri Kreekas. Majahoov võiks olla piisavalt suur, et saaksin sinna lilli istutada ja väikese, kuid see-eest mugava terrassi paigutada. Aknad võiksid olla suured ja neid võiks olla võimalikult palju, et saaksin alati enda ümber olevat loodust imetleda. Ideaalis võiks olla kaks korrust ja avar köök, mis oleks elutoaga koos. Köögimööbel võiks olla hele, aga siiski mitte päris kriitvalge. Elutoas võiks seista väike tagasihoidlik laud ja selle taga hülgehall nurgadiivan, ka seinad võiksid olla hallid, ent tillukese sinise alatooniga. Akende ees ripuksid mahedad helepruuni tooni maani ulatuvad kardinad. Seintel ripuksid Eesti kunstniku Navitrolla pildid, aga mitte kõige tema värvikirevamad teosed, eelistaksin midagi rahulikumat. Igapäevaelus on nii värviliste piltide nägemine väsitav ja pealegi ei lähe see ka seinte värviga hästi kokku. Vannituba võiks olla nii esimesel kui ka teisel korrusel, ent esimesel veidi väikesem. Teisele korrusele viiks lumivalge trepp, et majja natuke rohkem helgust tuua. Esimesena oleks näha pikk koridor, kuhu viib hele puitparkett. Seinu kaunistaksid Navitrolla pildid, kindlasti võiksid seal olla pilt pealkirjaga ,,Hobused”(see on mul kusjuures praegugi kodus olemas) ja lisaks ,,Oravapojad vaatavad” ning pilt ,,Pilves” . 

Nagu näha ongi arhitektuur segu kunstist ja päriselust, millest me kõik tegelikult osa saame. See on valdkond, mis peidab endas kõiki tahke, ning kus peitub lisaks keerulisele ja tõsisele poolele ka loomingulisus ja eneseväljendamise vabadus. See ongi arhitektuuri ilu ja võlu. 

 

Ps. Juhin tähelepanu faktile, et need mõtted on kirja pandud eelmise õppeaasta alguses 2022. a. Nüüd on minu maitse nii mõneski vallas muutunud ja arenenud.

Üks ja ainus Marynel

 ,,Lõpuks lausa nõutus jääb, on liiga tugev eilne päev ja mõelda homse peale ma ei saa.” Neid sõnu laulis kordumatu ja ainus Marju Kuut alias Marynel. Ta oli ekstravagantne natuur, kelle sarnast pole siiani sündinud. Marju Kuut paistis silma mitte ainult oma muusika, vaid ka enda oleku ja isiksuse tõttu. Eestit oli õnnistatud värske ja särava lauljannaga, kes oli teistest tolleaegsetest eesti estraadi- ja poplauljatest peajagu üle. Marju Kuudis oli midagi teistmoodi, mingi salapära, mis mind kõnetab ja aeg-ajalt tema juurde tagasi toob. Tema looming ja hääl on mind endasse haaranud ega taha mind enam lahti lasta. Ja just nii mul ongi hea.

Marju Kuut või Maryn E. Coote? Maryn E. Coote! ,,Marju on Länik,” väitis Marynel ise. Eestis pole ilmselt ühtki inimest, kes ei teaks Marju Kuudi esitatud laulu ,,Raagus sõnad”, mille kirjutas Rein Rannap, aga kui paljudele ütlevad midagi need read: ,,Coming behind my back doesn’t hide the fact… you’re giving me a heart attack! Go easy, give your love to me! Walking around, can’t you see? I understand that you gotta be a man, but playing around is not a way, now get a straight boy - love is not a toy!”. Neid sõnu laulis Marju Kuut 90ndatel, kui ta oli suundunud USA-sse ja temast oli saanud Maryn. Just siis avastas ta USA-s ameerikapärase alternatiivmuusika ehk soul’i, mis eestlaste seas ei olnud veel nii tuntud kui nüüd. Täpsemalt vallutas tema hinge house ja electro funk. Marynel musitseeris poja Ukuga stiilselt ja avastas, et just sellises muusikas võib ta end uuel viisil leida. Marynelil ja Ukul oli Ameerikas LA-s isegi oma fanclub, kellel oli samuti sellise underground-muusika vastu tuline kirg. Eestlastele jäi Maryneli südamemuusika võõraks, nad janunesid endiselt igihalja Marju Kuudi džäss- ja pophittide järele. Või oli mõnel jätkuvalt okas kurgus, et Marju Kuut 1980. aastal Eestist lahkus ja riiki ,,reetis”? Aga üks on kindel – NSV oli täielik paigalseis ja jäi Maryn E. Coote’ile kitsaks. 

,,Kiiktoolil ma end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil mõtlen asjadele, mis teen! Mõttes paigutan kõik nad oma kohtadele!” ,,Kiiktoolis” on Maryneli enda inglise keelest eesti keelde tõlgitud laul. Originaalis oli refrään ,,Keep falling”, millest sai ,,Kiiktoolis”. See laul iseloomustab ja meenutab tõeliselt 70ndate Marju Kuuti, kes keset kõrget rohtu ja metsa punase rüiuvaibaga kiiktoolil erksates rõivastes kiigub ja möllab. Ilmselt on see pilt nii mõnegi eestlase mällu sööbinud. See oli viimane retrolik kaader Marju Kuudist. Varsti pärast seda suundus ta Rootsi ja seejärel Ameerikasse, kus ta imago täielikult muutus. Ainukeseks erandiks jäi filmist ,,Varastati Vana Toomas” tuntuks saanud pala ,,Kui tahad olla hea”. ,,Kui tahad olla hea, ma palun sind! Ära mind võõraks pea.” 25-aastane Marju Kuut kõnnib kahvaturoosas kleidis ebalevalt ringi, nägu kelmikas ja pilk õhkõrnalt muigav, barokiaegne valge parukas peas. Tagantjärele tembeldas Marju Kuut selle laulu magedaks.

Kui mõelda, miks Marju Kuut 1980. aastal Rootsi läks, ei saa seda kindlasti nimetada põgenemiseks või riigi reetmiseks. Juriidiliselt oli niikuinii kõik aus, sest ta oli välismaalasega abiellunud ja tal oli elamisluba. Fiktiivabielu. Muidugi võttis Marynel Rootsi kaasa oma poja, kes juba väiksena tehnika ja muusika vastu huvi üles näitas. Rootsis võttis harjumine aega ja ka abielu võõramaalasega ei sujunud, ent sellest hoolimata jäi Marynel Rootsi tükiks ajaks pidama. Vahepeal pidi ta küll oma ema haiguse tõttu kodumaale naasma, ent peagi pühkis Marynel taas kodumaa tolmu jalgadelt ning pages Rootsi. Seal oli ta käsist-jalust muusikaga seotud ja ta ka ise tunnetas endas arengut. Ent Los Angelesse jäi lõpuks kõik see, mis nii Maryneli kui ka Ukut huvitas. Siiski polnud kumbki kontinent Marynelile piisavalt paeluv. Tema muusikast vallutatud hing jäi mõistatuslikuks nii USA-le, Rootsile ja muidugi ka Eestile. 

Marynel tegi kõike omamoodi – rääkis, laulis, elas, riietus, käitus, oli. Kui tavaliselt saab inimesi teatud joonte ja omaduste järgi rühmadesse jaotada, siis Marynel oli kui ainueksemplar, kes teistest eristus. Üks, mille poolest Maryn polnud nagu teised, oli tema kõnemaneer – see, kuidas ta sõnu seadis, aeg-ajalt puterdades. Tema jutt oli pildiline. Tal oli vilgas mõttetegevus ja tema sõnad ei jõudnud mõtetele järele ning seetõttu ei saadud temast sageli lõpuni aru. Olen ka ise kehv rääkija ning kulutan pidevalt aega, et õigeid sõnu leida ja oma mõtteid õigesse järjekorda seada. Vahel kaob vajalik sõna just siis ära, kui seda hädasti vaja on, ja nii pean välgukiirusel uut epiteeti otsima. Seetõttu on taoline hüplik kõnepruuk mulle tuttav ja Maryneli häda pole sugugi võõras. 

Kummalisel kombel Marynel ise laulja olla ei tahtnud, kuigi ta ju laulis laitmatult ja tema hääl oli kütkestavalt kummastav. Ta pidas lauljaametit liiga pinnapealseks, mis sest et tal oli väga iselaadne laulumaneer, mis jäi alati kõrva. Ta eelistas produtseerimist ja arranžeerimist, mis on sisukam ning millega ta rohkem hingesugulust tundis. Ta ei osanud isegi nooti lugeda, vaid mängis kõike peast ja mälu järgi. Marynel oli küll muusikakoolis nooti õppinud, ent noodijada jälgida ta ei suutnud. Olen samuti kunagi klaverit mänginud ja solfedžot õppinud. Nootide rägastik oli üürike osa minu elust ja sõbraks ma sellega ei saanud. Õnneks polnud palad liiga pikad ja neid polnud vaev pähe õppida. 

Laulusõnade meeldejätmisel kasutas Marynel taas ebaharilikku taktikat – tal oli laulik, kus oli noodipartiide asemel sõnad ja loo pealkirja juures kindel tuba. Iga laul oli Maryneli jaoks isemoodi ruum, kuhu ta kindla pala esitamise ajal sisse astus, silmad suletud ja fantaasiapildid mõtetes. Ta oli alati oma mõtetes kusagil mujal.

,,Kus küll võid uidata, et sust mööda käin ja päevil sind ei näe. Sust tunnen puudust ma. Sinu külmus mind ei iial peleta!” Mis võis Maryneli peas selle laulu esitamise ajal toimuda? Kellele või millest ta mõtles? Sisu on sellel muidugi üsna kerglane, kuid laulu refrään ja meloodia on väga haaravad ning lausa sõltuvust tekitavad. Seda tahaks aina uuesti ja uuesti kuulata. Hüplev ja tempokas, pisut eklektiline rütm aina süveneb. Huvitav on ka see, et Marynel laulis selles nii inglise kui ka eesti keeles. Sellist segakeelte varianti kohtab harva. ,,Okay what’s going on with you, it’s so right with me as long as you and me. Just wanna go with you!”

Marynelile meeldis väga inglise keeles laulda, kuigi ta polnud selle õppimisest algul sugugi huvitatud. Inglise keelt praktiseeris ta alles Ameerikas. ,,Ask me the question! No answers found. Like a tarzan my love is spinned around!” Need read on pärit laulust ,,My Secret”, mis on salvestatud koos Uku Kuudiga 90ndate algul LA-s. Vaatamata rahalisele kitsikusele, oli nende muusika kunstiliselt väga kõrgel tasemel. Uku ja Maryni lindistatud alternatiivmuusikast on valminud ka album ,,Zuke”. Algul tundusid need lood mulle täpselt ühesugused, ent kui neid rohkem ja tähelepanelikumalt kuulasin, joonistusid välja selged erinevused ja nüansid, mida kõrv algul ei tuvastanud. Zuke albumi saaks nii mitmessegi kitsamasse muusikastiili paigutada, minu arust meenutab see enim R&B’d (rütmibluus), kus on ka killuke jazz funk’it. 

Kui hüpata tagasi 70ndate Eestisse ja Maryneli Ameerika era korraks kõrvale heita, tõstaksin ma kindlasti esile laulud ,,Kaks kuukiirt mu toas”, millele lõi sõnad Heldur Karmo ja ,,Maskeraad”. ,,Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas. Jah tee, mis teed, su silmad need”. Nende palade sõnad on juba poeetilisemad ja paeluvamad ning neis peitub sügavam mõte, mida hoogsatest lauludest ,,Kiiktoolis” ja ,,See poiss” ei leia. Selles laulus peitub nukker mõistmine ja igatsus. ,,Maskeraad” on jällegi kergelt kilav ja kelmikas. ,,Kui me paljad silmad varsti nägudes on avalad, mõtted jalutavad maskis, kavalad.” 

Marju Kuut kuulas ja järgis alati oma südamehäält. Tõenäoliselt ei oleks ta nii kaugele jõudnud, kui ta oleks NSVL-i tavade ja mõtteviiside järgi elanud. Ta oli teotahteline ja töökas ning tänu sellele sai ta tegeleda muusikaga, mida ta armastas. USA-s sai Marju Kuudist Maryn ning algas tema tormiline areng, ta sai rahus kõiki oma nõrgemaid külgi tugevamaks muuta. Maryni eesmärk ega soov polnud olla superstaar. Ta tahtis muusikas, just sellises muusikas, mida ta ise armastas, võimalikult kõrgele tasemele jõuda. Tema eesmärk oli nõukogude aja rajatud geograafilistest piiridest välja murda. Ta leidis oma kuulajaskonna ning tema uudne looming jõudis ka eesti melomaanideni. Viimased eluaastad veetis ta taas Rootsis, kus ta hakkas nii inimestest kui ka kontserttegevusest kaugenema. Rohkem ikka inimestest, sest Marynel nägi neid kui segavaid faktoreid, kes tema loomingut tõkestasid ja teda tagasi hoidsid. 

Marju Kuut on öelnud, et ta tunneb end kõige paremini vabalt. Mis mõttes vabalt – see jääb õhku rippuma. Kas pidas ta silmas seda, et teiste inimeste arvamused ei puudutanud teda enam mingilgi moel või lasi ta endal lõpuks tingimusteta õnnelik olla ja leidis hingerahu? Tema meelekindluses ja mentaliteedis oli väga suur roll ka usul – Marju Kuut oli kristlane. Tema elus oli väga raskeid aegu, kuid ta ei kaotanud pead, vaid kuulas Jumalat ega lasknud Kuradil enda üle võitu saada. Marynel võttis kõik vastu, mis elu talle pakkus, ning kohanes ja leppis sellega, ent muidugi ei jätnud ta kasutamata võimalust ka ise korrektuure teha. 

,,Ja kui mina leiangi üles mis hea, siis see pole see!” Kuigi Marju Kuut kadus oma viimastel eluaastatel avalikkuse eest ja muusika muutus tema elus teisejärguliseks, mäletame teda siiani kui üht säravat ja unikaalset muusikut, kes nõukogude aja Eestisse veidi värvi ja särtsu tõi. Tema loodud alternatiivmuusikat mõistavad ja naudivad Eesti inimesed alles tagantjärele, kuigi Marynel oskas seda juba 80ndate lõpus väärtustada. Ta on kindlasti Eesti muusikasse panuse andnud, aga mitte kui ansamblite MERL ja MIR asutaja või kui mängufilmi ,,Varastati Vana Toomas” osatäitja, mille eest talle elutöö preemia määrati, kuid millest ta uhkelt ja ehk veidi kibestunultki loobus. Marju Marynel Kuut oli palju enamat kui lihtsalt tüüpiline Eesti estraadilaulja. Ta oli naine, kellel oli küll aval ja ekstravertne loomus, kuid keda siiski vähesed mõistsid. Naine, kelle nimi oli küll kõigile tuntud, aga kelle story jäi teadmata. Ja las see jääbki nii. 

Marju Kuudi loomingut saab kuulata siit: 

,,Ei minust sa kao”  https://www.youtube.com/watch?v=ByVdWEqe0b8 

,,Raagus sõnad” https://www.youtube.com/watch?v=F2ZM1amYCls 

,,My secret” https://www.youtube.com/watch?v=6ofk-3Om5l4 

,,Kiiktoolis” https://www.youtube.com/watch?v=5bAQoBjq7qI 

,,Kui tahad olla hea” https://www.youtube.com/watch?v=ixp-RfsgwNk 

,,See poiss” https://www.youtube.com/watch?v=AbkuhuwB7Bg  

,,Kaks kuukiirt mu toas” https://www.youtube.com/watch?v=xioLQW4r3hc 

,,Maskeraad” https://www.youtube.com/watch?v=xSbQdA5-ZT0 

,,See pole see” https://www.youtube.com/watch?v=i3AVxnUvgvc