Pimedusest pimedusse

Käes oli õhtutund, siinmail ei olnud nähtud kunagi päikesesilma. Jaaniussid ei helendanud. Vanajumal polnud taevasinasse loonud ühtegi värvi, vaid jättis ainult sünkja hämariku. Siin valitses pimeduse uljas käskijanna, kes tüüris oma riiki õndsuse poole, nii oli veerenud palju aastakümneid kaduvikku. Eevatütre, käskijanna, keha oli mässitud elevandiluukarva satiini, mis oli heledam kui pilvetups taevas, pimestades Pimeduse riigi asukaid. Tema õlal istus igati kuulekas sinilind, kes oli alati käskijannaga päri. 

Kord aga… Kaugel-kaugel järvesilma teisel kaldal, sammub keegi võõras, sammub nii, et müdiseb maa. 

,,Mine, mu lind! Uuri välja, kes on see seal, minu valduste piiril. On ta hatt või miski muu? Ei seleta mu silm,” andis Pimeduse riigi kõrgeim võim taltsale sinilinnule käsu. Sinisiibu tsirgukene noogutas kuulekalt, sirutas oma tillukesed, aga sitked tiivad laiali, valmistudes täide viima oma majesteedi käsku. 

,,Pea! Pärast annad mulle aru, kes on see võõras, kes redutab minu mail,” täpsustas käskijanna järsult pöördudes. Sinilind juba lendas. Lendas üle järvesilma, üle värske kaste, peletas eemale vetevaimu ja tõrjus nõdrameelseid. 

Ta maandus otse võõra ees, adrenaliin midrilinnu veres peatus, kui nägi sissetungija valelikku nägu. ,,Kas pelgad mind? Mõtled oma arutus peas, on see unes või ilmsi? Pole ma hatt ega verekaan, vaid seisan kõrgemal teist kõigist - surmatunnistajaist. Teil puudub mõistus, õige aru. Elumõtteks on küll õnne ja õndsuse leid, kuid kuidas mõtlete leida seda, kui seisate kalmistute äärel ja palvetate vanakuradi enda poole?” purskas võõras välja otsekohesed sõnad. Sinilind ei tundnud hirmu ega armu, tal vaid kurjast plaanist tuksus rind, olles enda meelest teadlik, kuidas peletada eemale arulagedaid. Paari tiivalöögi saatel oli ta taas oma emanda juures.

,,Emand, on raske kirjeldada, mida mu kõrv kuulis ja silm seletas. Polnud see ei hatt, ei näitsik. Kardan, et taas tükib keegi teie maale, ihub hammast teie impeeriumile. Aga teie, mu kallis käskija, ärge vaevuge muretsema. Mul on plaan, kuidas vastast panna kaema meie priiuse kõrget hinda. Läkitage neile kallale viis viimast sõjardit, need kõige tulihingelisemad ja kiskjalikumad. Nii elame üle kõik vastase tõusud, meie mõõnad,” keelitas kuulekas lind ja rääkis kõigest puhtsüdamlikult oma valitsejannale. 

,,Ole tänatud, mu Brutus! Sul on tuline õigus, mu lind! Usu, võidame ka selle lahingu, kui me üksteist ei jäta. Oled mu ainuke õige sõber sel konarlikul ja pimedal teel,” pihtis käskijanna sinilinnule. Sinilinnuke, rumaluke, emanda sõnu tõepõhja ei võtnud, uskus, et ülevoolav meelitus see vaid. Ei teadnud sinisiibu tsirgukene, et majesteet oli kõige suhtes üdini aus ja truu. Polnud see tavaline suusoojaks öeldud jutt, polnud need petlikud sõnad, mis sülg tõi suhu. ,,Armuline proua, hea meel mul on, et olete minuga nõnda päri. Minuga on õnn ja arm, kui on mul teie õnnistus ning hool,” siristas napi aruga lind, endiselt nägemata käskijanna jutus peituvat pärlit. 

Pimeduse kõrgeim võim lahkus oma satiinist keebi sahina saatel, ent pöördus äkki ja pani paika veel viimse reegli: ,,Linnuke, pea vahti ja hoia meid. Panen valmis meie leegioni, aga vaata, et sa tead! See on lahing vaid, sõjast ei pea ma lugu ega hakka ka pidama!” Sinilind kummardas sügavalt ning aupaklikult, nagu oleks tõepoolest kätte jõudnud viimnepäev. Pimeduse majesteet sulges oma veinipunased silmad ja astus väärikalt mööda metsarada, asukad tõmbusid teda nähes kahte lehte. 

Truu sinilind oli peagi taas õhus, lennates suure ohu ja vaenlase suunas. Kuri ja salakaval võõras redutas endiselt käskijanna mail, kuid nüüd polnud ta enam lasknud jätta end kitsikusse ega ihuüksi. Võõra taga seisis terve rinne kummalisi ja pahviks löövaid olevusi. Midrilind ei suutnud neile leida nime ega vanust. Kindlustunne ja söakus vajusid temas uppi ning tekkis halb eelaimdus, et käes on sõda, mitte lihtlabane lahing. ,,Kas sinus pulbitseb igatsus, et oled taas siin? Või oled oma tujukale emandale käskjala eest, sest temas endas elab õud? Ärge muretsege, mu kallid. Südant valutama ei pea isegi täna teie mitte. Varsti anastan teie maa ja muudan selle endasuguseks. Alles siis võite näha Pimeduse riigis õndsust ja õnnevilju. Seni aga, mu truud sõdurid, tõstkem peekrid, öelgem toost ja joogem meie uute kaasmaalaste terviseks. Kuulutagem rõõmusõnumit, et pilkane pimedus ja aastakümnete pikkune barbaarsus minu mõõga läbi lõpuks otsa saab,” kõhedust tekitav olend rääkis ja alpis sinilindu märgates. Kõik inimese liitlased tõstsid soiselt maapinnalt kullaga kaetud peekrid ja rüüpasid sealt veripunast märjukest, korrates oma pealiku sõnu.

Sinisiibu tsirgukesel, hoolimata kõigest, jätkus ladusalt jutulõng: ,,Ei saa ma sulle hooplemist ega enese mutta tallamist keelata. Ei saa mina su põlglikke sõnu ega labast keelt ohjata. Küll aga saan sind kartma manitseda ja kinnitada minu käskijanna ohtlikkust ja jäärapäisust. Ta on nõnda julge võitlustulle astuma, teadmata, kes on tema ulakas ning meeletu vastane. Pole see aus lahing, kui ei tea me su nime. Niisiis pärin sinult aru - kes sa oled ja kust sa tuled?” 

,,Olen inimene, kõigi olendite hirm. Siin on minu kaaskond, meie koduks on tornide linn,” mees varjab käega suule tikkuvat naeru ,,vabanda, on raske näha nii ilusat ja tillukest lindu, ütlemas nii karme ja julme sõnu. Teed oma suuga suure linna -  kohe näha, et ühtki inimest pole sul olnud au tunda. Oma käskijanna väikese impeeriumi mandumist nägema pead. Isegi kurb mõelda, et oled peagi kaotajatega sügavas mõõnas, kodu pole ja kaotad iseenda.” 

Sinilinnu näolapilt kadus kaval muie, see asendus vaevas pilgu ja kössis hoiakuga. Kõik see, mis ta käskijannale lubas korraga tähtsuse kaotas ja kaugeks uduks muutus. Midrilinnu meeled olid nüüdsest avatud ja valla, et isegi tema emanda öeldud armulikud sõnad teda äratada ei suutnud. Sinilinnu süda oli niigi must, ent nüüd oli see veel mustem kui Pimeduse riigi taevas, sest ta oma maa suurimale vaenlasele, inimesele, käe ulatas. Reetlikkus oli suurim patt, mida sai Pimeduse riigis teha. Aga nagu igal oinal on oma mihklipäev, sai rumal midrilind ka oma tasu ega pääsenud puhtalt.

Lahingu õhtul kattis maad õhkõrn härmatis, mis oleks olnud kui ettekuulutus rõõmusõnumist. Puutüvedesse olid surutud pistodad, käskijanna kuulis puude valusat nuttu, mis kutsus esile temas tuska ja kättemaksuhimu. Inimestel lahinguväljal olid käes sauad ja teravad mõõgad, nende raudrüüd kolisesid seljas. Käskijanna, tõeline isiksus, astus verejanulistele sõduritele vastu, peod tühjad ja relvitu. ,,Ei relvad suuda alistada mind ega mina hakka teid oma riigist välja ajama tapariistadega. Tahtejõud on ainuke asi, mis on piisavalt tugev, et teid alistada. Himu õndsuse vastu seisab kõrgemal kui sõda teiega. Ma ei karda ega hakkagi kartma, sest tark kardab vaid iseennast,” lausus käskijanna selgel ja kõlaval häälel, millest kostis julgeolekut ning autoriteeti. Kogu sõjavägi tema taga tõstis üles parema käe, kinnitamaks oma poolehoidu ja aukartust. Inimene teisel pool möönis: ,,Teil on võimu, pean tunnistama, aga kas te tõesti ei pelga, et mina selle teilt röövida võin?” Pimeduse majesteet tõstis oma pea, välgutas tulipunaseid silmi, hammustas enda veripunast alahuult ja lausus saatusliku tähendusega sõnad: ,,Mina olengi võim.” 

,,Aga kus on teie kõige kallim?” viskas inimene õhku küsimuse raske, mis majesteeti rinnust pitsitas. Käskijanna pilku koondus hetkeks häving. Tema truud sinilindu polnud ta kõrval. Käskijanna jõudis seda vaevu täheldada ja leppida ränga paratamatusega, kui lahing lahti läks ja vaenlased ootamatult sõjajalale astusid. Inimeste võitluses lõõmas välja iha ja himu Pimeduse riigi impeeriumi vastu. Nad ei võidelnud vapralt, vaid julmalt ja külmavereliselt. Inimeste puhtast hõbedast mõõgad ja odad riivasid tumeda looduse ennemuistseid arme, rebides lahti kinnikasvanud haavad. Üks neist inimese saatuslikest pistodadest kõigutas Pimeduse riigi tulevasi plaane. Võimeka käskijanna liitlaste nägemused õndsusest ja õnnest purunesid, kui lumist maad puudutas nende esimene langenu. Maagilisel ja ennenägematul härmatisel olid verepritsmed. Ei kuulunud see veri inimesele, ent hoopis kellelegi kõrgemale. 

,,Olen lihast ja luust, ka mina jooksen verd. Jooksen verd, tõelisemalt kui keegi teine eales kunagi. Aga erinevalt teist, inimestest, mul hing on sees. Olen nii päris, et tundun teile ebatõelisena ja mida tähendab olla kõikvõimas, ei saa te iialgi tundma, sest kui langen mina, langeb kogu mu kuningriik. Mulle jääb esimese langeja au, teile aga kibe ja maru kaotus,” manas senine valitsejanna härmatisel. Need viimsed ja mõjuvõimsad sõnad naelutasid paigale iga viimse kui oma ja vaenlase. Ainult vastase pealikul oli veel üks trump varuks - tema õlale lendas too sinilind, keda käskijanna niivõrd jumaldas ja ihaldas. 

Seal ta lamas - surmapõlgav kaitsejanna, keha külm, pea viltu, kuum veri täitnud suu, aga siiski leekivpunased silmad veidi paokil. Salamisi piidles ta truudusetut sinilindu, kel näos ei paistnud armu ega andekspalumise kübetki. Kes oleks võinud teada, et käskijanna viimne eluhetk saab olema nii karm, et ainsaks valuks saavad olema reeturlikud ja valelikud sõnad, mitte noaga tõmmatud sügav haav. 

Sinilinnu noka vahelt vallandus nutulaul: ,,Kulla emand, reedetus kiirgab teie silmist ja tean juba ammu, et tunnete äraantu vaeva. Lohutuseks võin öelda, et polnud see mu algne päästeplaan. Veendusin teie peidetud ebakindluses ja allasurutud hirmus, mõistsin, et meist ei ole inimesele vastast. Reetsin teid, sest tahan elada. Tahan elada ilma hirmu ja arguseta. Tahan elada ja saada osa kaua ihaldatud õndsusest ja eufooriast. Ihaldan seda nii meeletult, et isegi austus ja armastus teie vastu, mu emand, ei suutnud mind peatada hullusi tegemast. Ei taha ma, et mind vääriti mõistaksite. Hoolisin teist siis ja hoolin praegugi, aga ajastud muutuvad ja muutun ka mina, pürgides paremuse poole, mida teil ei õnnestunud kunagi saavutada. Ei taha ma enam mitte üks raas olla surmakuulutaja, teie jäite mu viimaseks minejaks. Kurb on näha teie peagi elutuid silmi ja jõuetut keha, aga ma tahan elada. Teie ei väärtustanud elamise imet, mina aga hoidsin sellest kinni, mina pean elama ja kuigi seda vääriksite ka teie, peab keegi kunagi alati surema.”

Aga sinilind, naiivitar, ei teadnud, et nüüd teda tabab kuri needus. Kaob tema tumesinine sulestik ja mustjas nokk ning temast saab õel ja inetu nahkhiir, keda ükski pilk ei või taluda. 

Jäägitult ausa käskijanna silmad vajusid kinni, ta ei liigutanud enam. Jaaniussid ei helendanud. Maa oli veripunane ja pimedus oli sügavam kui iial varem. See oli ühe ajastu lõpp ja teise ajastu algus.