Vana kindlus

-


 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

-
Kujutis
* homme on hilja täna ei saa kohtume siis eilses nagu alati * ma mäletan sind küll läbi härmatunud klaasi unustasin sind unustada * see oli meie viimane (päev) aga ainult ma tean et  see oli (viimane) *                                                                   ma kirjutan sa loed ma laidan sa kiidad ma ootan sa tuled ma kaeban sa lohutad ma kardan sa julgustad ma kihutan sa aeglustad ma jään sa kaod aitäh (et olid) *                   ...
Lisateave

See on meie punk(er)

-
Saba näis lõputu, mis sest et kontserdi alguseni oli tegelikult veel tund aega jäänud. Kuulsin, kuidas üks ekstravagantne ja kirev seltskond mu ees valjult reedeõhtu pingelanguses naerda lagistas. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ning üritasin näida nii loomulik ja külmavereline, kui vähegi oskasin. See toimis - pealtnäha karuse olemisega turvamees lasi mind üllataval kombel naeratades sisse ega küsinud tõestuseks isegi dokumenti. Minu võidukas ilme oli aga peagi kui peoga pühitud, mil nägin enda ees avanevat vaatepilti.  Jõllitasin hämarat ja kõledat garaažitaolist ruumi, mille mustjatele seintele oli soditud aerosoolidega kaootiline graffiti. Hoone robustsus jäi mulle esialgu kaugeks ja tekitas pigem kõhedust, kui et lõi kutsuvat ja intiimset atmosfääri. Heitsin pilgu tagasi välisukse poole ja adusin ruttu, et mu kaaslane oli turvamehele hambusse jäänud. Aina suurenev karvalistest ja sulelistest koosnev rahvavoog haaras mu endasse ning ümbritses kurjakuulutavatest hõigetest. K...
Lisateave

Armastus jt

-
xx Alati on natuke kahju, kui teine ei saa sõnadest aru ega loe ridade vahelt seda sügavamat mõtet, mis kaalub üles pelgalt tähtede udusulgede taolise kaalu. Jah, teisi ei huvita mu valus tõde, nad peavad seda melodramaatiliseks naeruks. Siiski, seisad sina seal ja meie vaheline telepaatia pole sulle vaev.  Suitsuvines ja udus komberdavat melanhoolikut saab ikka mõista ainult tema sarnane. Me mõlemad oleme tehtud murdumatust tammepuust, ent meie hingekoed on haprad nagu niit. Need niidid on õmmeldud ühte, punutud igihaljaks lumehelbeks, mida isegi suvine päikeselõõsk ei sulata.  Sumpame läbi nostalgialume üheskoos, aeg-ajalt halastamatu oleviku tõukel kummuli lennates. Ent tõuseme uuesti püsti ja plagame läbi jääkristallidega kaetud okastraadi mineviku poole.  Hea on pageda omasuguse ebastabiilse hüsteeriku käevangus. Kui kukume, siis ühes.  xx Kui pojengi kroonlehed närbusid, tajusin ka sinu lõplikku lahkumist. Sinu varasemast ligiolust jäi sahtli põhja ainult paar ...
Lisateave