l o o m e p e s a

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lavastust ,,Helluse keeles” läksin vaatama samal põhjusel nagu ,,Di ja Viv ja Rose’i” – mind mõjutas televisioon. Ja kuna etenduse peamised osatäitjad Carmen Mikiver ja Andrus Vaarik rääkisid sellest nii kaasahaaravalt ja põnevalt, oli võimatu sellele ei öelda.  Kaili Viidase lavastus ,,Helluse keeles” on väga segadust tekitav. Tükile ei saa anda ühtset ja kindlat hinnangut, sest seal toimuv on kohati väga varieeruv. Kui etenduse esimene vaatus jätab kerglase ja veidi banaalse mulje, siis teine vaatus on kurvem ja sügavasisulisem. Lavastaja Kaili Viidas näeb selles aga eelkõige ema-tütre suhet, mis tõsi küll, on üks läbivamaid teemasid, ent minu meelest tuleb ema ja tütre tugev psühholoogiline side välja alles etenduse lõpus.  Au tuleb anda kunstnik Arthur Arulale, kes on saavutanud väga mõtlemapaneva  ja kõneka lavakujunduse. Etenduse algul on taustal valged aiad, mille vahel toimub väga palju olulist ja leiavad aset märkimisväärsemad tegevusliinid. Lavapõrandal lebavad kaootiliselt

Oli kord üks väikene küla, kus inimesed olid seltsivad ja üksteise vastu lahked, aga siis oli tema - Asta. Sellel naisel polnud teiste külaelanikega midagi ühist. Tema nahk oli lubivalge ja juuksed olid heledamad kui mullune lumi. Kuigi tema ümber olid elavad ja jutukad naabrid, hoidis Asta nendest eemale ja sulgus endasse. Õues ei kohanud teda keegi.  Ühel päeval märkasid külaelanikud, et poodi olid ilmunud uued ja väga maitsvad lihatooted, aga nende päritolu oli tundmatu. Inimesed ostsid neid meeleldi. Samal ajal hakkasid imelikul kombel kaduma külaelanike lemmikloomad. Koerad-kassid olid kui maa alla vajunud. Ei leitud neid ühestki metsatukast ega tihnikust.  Külarahvas hakkas täheldama, et Asta hoovis sehkendasid võõrad töömehed, mis oli imelik, sest Asta ei saanud endale kuigi palju lubada. Töömehed kopsisid ja saagisid kõik ööd-päevad, Asta ei pistnud oma nina toast endiselt välja, ent oli aru saada, et asjaga oli kiire ja kulus vaid nädal või paar, kui hoone juba valmis oli. Ast

Elas kord üks mees. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Mehe näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud  murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Mees kandis juudi nime Miikael, kuid juutidega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Miikael elas kose kõrval väikeses talus, ihuüksi. Talu asus metsas. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki – sünge metsatukk tekitas kõhedust. Miikaelile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne mees, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik mehi. Üks pahe tal muidugi oli – Miikael oli vägagi keevaline ja temperamentne. Mehe süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Miikaeli kui tasast vanapoissi, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseerituks. Muidu oli Miikael küll mees nagu muiste, a

Selline teemavalik tundub inimestele, kes mind lähemalt tunnevad, ilmselt üllatav ja ennenägematu, sest teadupärast kirjutan kirjandites ja esseedes ju peamiselt etendustest, tuntud kultuuritegelastest või raamatutest. Miks siis järsku sellesse loetelusse kunagine 90ndate modell paigutada? Ega ma ise ka päris selget vastust anda ei oska. Lihtsalt ta jäi mulle omapärase välimuse poolest meelde. Kuid ega Kate Mossi välimus ja riietus polnud ainuke nüanss, mis mind tema puhul kõnetas. Mulle meeldis, millist emotsiooni Kate Mossist välja õhkus. See lihtsalt tekitas tunde, et ,,oeh, ta on nii cool ”. See võib muidugi olla ka minu puhas fantaasia, ent selles naises oli midagi veel peale tema välimuse, mis ei lasknud temalt pilku pöörata. Teen nüüd oma parima ja üritan oma mõtted sõnadesse panna.  Kui korraks fashion-icon Kate Mossist kõrvale põigata ning rääkida, mida ma ise modellindusest ja moest arvan, siis pean kohe ütlema, et kallitest brändiriietest ma erilist lugu ei pea. Minu jaoks p

See päev oli erakordne. Hommikusel kooliteel kiusasid mind vali uluv tuul ja külmad vihmapiisad. Peitsin näo jope varju ega osanud aimatagi, et juba õhtul võtab mind vastu lõunamaine leitsak ja soe briis. Meie pere lendas Korfu saarele, muud loomad jäid koju. Suundusime lennujaamast hotelli poole. Buss sõitis läbi linna, kõikjal tervitas mind Kerkyra kihav ööelu ja tuules rappuvad palmid, mis näisid nii võõrad ja harjumatud. Silmasin enda kõrval istuvaid kohalikke, kes igavlevalt bussiklaasi piidlesid ja kannatamatult oma peatust ootasid. Neil kõigil olid kodus pered või sõbrad ootamas, mina aga soovisin, et see bussisõit kunagi ei lõpeks. Tahtsin jõuda märgata igat detaili ja imekauneid mägesid. Öö oli paraku komistuskivi, sest ta varjutas kõik kenad vaated ja isemoodi tänavakesed. Mu silmad proovisid kogu seda looduse ilu hoomata, kuigi tegelikult oli mul päikesepaistelise ja rohelise Korfu avastamiseks veel üks pikk nädal ees. Jõudsin vaevu märgata, kuidas mõned üksikud autod mööda

  Austatud Lydia Koidula! Loodan, et mõistate mu sõnu ja tahumatut käekirja, sest sulg mu käes väriseb kangesti. Mitte hirmust, vaid suurest lugupidamisest Teie vastu. Seda ei juhtu tihti, õigemini mitte kunagi, et mul avaneb võimalus teiesugusele rahvalaulikule kirjutada. Küll aga loodan, et ehk toob Teie hämarasse õhtupoolikusse minusuguse amatööri kirjutatud kiri veidi vaheldust või kui mitte seda, siis ehk saate südamest minu kohmaka sõnamängu üle naerda.  Minul ja Teil on tegelikult nii mõndagi ühist, mida Te võib-olla aimatagi ei oska. Nimelt ka mina elan ühes karges kuurortlinnas mere ääres. Tõsi, minu kodulinn Haapsalu pole kaugeltki nii suur kui Teie Pärnu, aga miljöö on neil ehk üsnagi sarnane. Ma ei taha küll kiidelda, ent üks hubane kuurortlinn – väike või suur – on ju ometigi etem kui Tallinn.  Haapsalus möödus minu lapsepõlv. Olen kõik need aastad näinud, kuidas Haapsalu areneb ja kasvab ning minul on võimalus kasvada koos temaga. Olen silmanud, kuidas mere äärde jahisada