Linnatänav

 

Idamaised väravad

 

Agulihoone Bostonis

 

Kompositsiooniklass

 

Taaveti kõrv

 

Keskaegne Saksamaa

 

Vana kaljukirik Utah's

 

Põhja-Euroopa baar

 

Londoni tänav

 

Fotorealism - Kate Moss

 

Hell ja helge, valus ja nukker

Lavastust ,,Helluse keeles” läksin vaatama samal põhjusel nagu ,,Di ja Viv ja Rose’i” – mind mõjutas televisioon. Ja kuna etenduse peamised osatäitjad Carmen Mikiver ja Andrus Vaarik rääkisid sellest nii kaasahaaravalt ja põnevalt, oli võimatu sellele ei öelda. 

Kaili Viidase lavastus ,,Helluse keeles” on väga segadust tekitav. Tükile ei saa anda ühtset ja kindlat hinnangut, sest seal toimuv on kohati väga varieeruv. Kui etenduse esimene vaatus jätab kerglase ja veidi banaalse mulje, siis teine vaatus on kurvem ja sügavasisulisem. Lavastaja Kaili Viidas näeb selles aga eelkõige ema-tütre suhet, mis tõsi küll, on üks läbivamaid teemasid, ent minu meelest tuleb ema ja tütre tugev psühholoogiline side välja alles etenduse lõpus. 

Au tuleb anda kunstnik Arthur Arulale, kes on saavutanud väga mõtlemapaneva  ja kõneka lavakujunduse. Etenduse algul on taustal valged aiad, mille vahel toimub väga palju olulist ja leiavad aset märkimisväärsemad tegevusliinid. Lavapõrandal lebavad kaootiliselt värvilised lilleõied. Seina küljes ripub värvikirev reproduktsioon Renoir’ maalist, mis on perekonna reliikvia. Proloogi ajal seisab keset lava valge võrevoodi. Lavastuse lõpus, kui helge vaimsus on täielikult kadunud, oli võrevoodi asemel hoopis haiglavoodi. Heledaid aedu ega säravaid lilleõisi enam pole. On vaid raske ja tume tühjus, ainult videokunstnike Argo Valdmaa ja Antti Aalmaa lisatud pildid Carmen Mikiveri ja Fatme Helge Leevaldi perealbumitest on jäänud oma kohale. Fotodel on noor Carmen Mikiver, kes hoiab süles oma lapsekest, ja väike Fatme Helge Leevald võrevoodis. Etenduse kontekstis kujutavad fotod Aurora ja Emma Greenway’d.

Tegelikult oli ,,Helluse keeles” (,,Terms of Endearment”) algselt romaan, mille kirjutas 1975. aastal ameeriklane Larry McMurtry. McMurtry pälvis avalikkuse tähelepanu seetõttu, et ta oli lummatud naiste siseelust ja kirjutas nendevahelistest psühholoogilistest suhetest. Teosest on ilmunud nii film kui vändatud ka sarju. Eestis lavastati ,,Helluse keeles” esmakordselt. 

Tükis astuvad üles Endla Teatri näitlejad. Peaosades on Carmen Mikiver (Aurora Greenway), Fatme Helge Leevald (Emma Greenway) ja Andrus Vaarik (Garret Breedlove). Kõrvalosades näitlevad Priit Loog, Ireen Kennik, Sten Karpov ja Lilii Luusepp, kes on ka kostümeerija. 

Lilii Luusepp, kes on töötanud Endla Teatris alates 2021. aastast, on valinud tegelastele väga huvitavad kostüümid, millest kõigist õhkub isikupära. Ja kuigi tegevus toimub 70ndatel, ei ole tegelaste garderoob valitud tollele ajale vastavalt, vaid on pigem tänapäeva raamides. Aurora riided on tõepoolest väga šikid ja peened, mis tõestavad tema head maitset ja ostuhullust. Emma riietub pigem nii nagu tänapäeva nooredki ja mingit erilist vaeva ta riiete valimisel ei näe. Õnnetuseks jäi mul silma riivama Emma abikaasa Flap Hortoni (Priit Loog) hilbud. Flap Horton oli ametilt ülikoolis õppejõud, aga oma rõivastelt meenutas ta pigem ehitusmeest.

Carmen Mikiveri kehastatud Aurora Greenway on terava ütlemisega, upsakas ja jäärapäine naine. Ta peab väga lugu oma välimusest ja kannab enda eest hoolt, seda on ka tema väljapeetud ja maitsekast riietusstiilist märgata. Oma tütrest Emmast hoolib ta tegelikult väga, ent tütrele ei pruugi see ema otsekohese iseloomu tagant välja paista. Aurora ei olnud rõõmus, kui Emma abiellus. Ta pidas seda tütre elu suurimaks veaks. See pani Emma mõtlema, et ema ei suuda tema suurest õnnest rõõmu tunda ja soovib talle halba. Kuna aga Emma on Aurora liigse aususega harjunud, ei pidanud ta kaua viha. Tegelikkuses ei raatsinud Aurora oma tütrest veel lahti lasta, sest peale leseks jäämist oli Emma olnud talle kõik. 

Emma Greenway on mõtlematu, põikpäine, kohati labane ja isepäine. Juba peale keskkooli abiellub ta õppejõu Flap Hortoniga. Alguses tundub kõik ideaalne, ent peagi mõistab Emma, et Auroral oli õigus. Olenemata sellest, et neil on kolm last, ei klapi Flap ja Emma üksteisega sugugi ning juba pool aastat pärast abiellumist terendavad nende elus probleemid. 

Andrus Vaariku etendatud endisest kosmonaudist Garret Breedlove on veetnud aega paljude tüdrukutega, kuid ei soovi end kellegagi siduda. Ta kasutab ära oma tööalaseid saavutusi, et naistele muljet avaldada ja laseb oma kunagise edukuse najal liugu. Garret on Aurora naaber ja kuigi nad olnud naabrid juba üle kümne aasta, pole nad sõnagi vahetanud. Kentsaka juhuse tõttu on aga kosmonaut just see, kes Aurorale meelde tuletab, kuidas elu nautida ja hetkes elada. Lavastuse lõpus mängib Garret ka Emma elus suurt rolli ja annab olulise panuse. 

Mulle meeldis, et etenduses oli palju paralleele, need olid küll väikesed ja vahel vaevumärgatavad, aga need andsid näitemängule jumet. Igal esemel oli omamoodi sümboolne tähendus. Huvitav oli märgata, kuidas tegelased aja jooksul üksteise kombeid üle võtsid ja nende uskumused muutusid. Näites tavatses Aurora endale närviliselt vastu pead lüüa, kui ta ärritunud oli, ning Emma oli see, kes teda takistada püüdis. Hiljem pidi hoopis Aurora hoidma Emmat endale liiga tegemast. Või kuidas Emma ja tema sõbranna Patsy (Ireen Kennik) naise vastse abiellumise puhul Emma lapsevoodi juures pidutsesid ja suitsetasid, pärast tegid nad sigarette viimast korda Emma surivoodil. Kui Emma läheb haiglasse, paneb ta selga Aurora kingitud siidist helerohelise pidžaama. Sama komplekti võis tähele panna ka varem, kui Aurora seda Emmale sünnitushaigla jaoks kokku voltis, ent tookord Emma seda ei kandnud. 

 

Näidendis ,,Helluse keeles” paistis eriliselt silma Carmen Mikiver. Kahtlemata oli dramaturgiline tekst ka suurepärane materjal ja jättis väga palju eri mänguvõimalusi. Selle toel oli Mikiver leidnud Aurora Greenway’na täiesti oma miimika ja liikumise. Ka temal tuli koos Andrus Vaarikuga frivoolseid stseene ette, ent kuna nad mõlemad näitlesid nii meisterlikult, olid need pigem vaimukad kui nilbed. 

Carmen Mikiver ja Andrus Vaarik on mänginud koos läbi aegade. Üks nende esimesi etendusi, kus nad abielupaari kehastasid, oli lavastuses ,,Mees, naine ja kontsert” 1996. aastal. 1998. aastal tükis ,,Kuningas Richard III” toimus tolleaegsel Eesti teatri maastikul Vaariku ja Mikiveri vahel üks kirglikumaid suudlusi. Üldse on laval nende kahe vahel väga hea klapp, nad sobivad kokku ega jäta võltsi muljet. 

Muusika, mis videoklippe saatis, oli muretu ja ameerikalik õhuline estraad. See ei lasknud etenduses toimuval väga masendavalt mõjuda ning tõi koos Eestis filmitud klippidega näitemängu värskust ja innustas lavastust edasi vaatama. 

Etendus tekitas kahetisi tundeid – ühest küljest keerukate inimsuhete huvitav käsitlus, meisterlikud näitlejatööd ning tabav ja analüüsima kutsuv lava- ja muusikaline kujundus, teisalt liiga ohtralt labasusi, mis minu jaoks üldmuljet rikkusid. Aga ilmselt see ongi elu ise, mis pakub nii heledamaid kui ka tumedamaid toone. Suurepärased karakterid ja huvitav süžee on siiski need, mis kõlama jäid, ja väärivad teekonda Pärnusse. 

Gurmee animalia

Oli kord üks väikene küla, kus inimesed olid seltsivad ja üksteise vastu lahked, aga siis oli tema - Asta. Sellel naisel polnud teiste külaelanikega midagi ühist. Tema nahk oli lubivalge ja juuksed olid heledamad kui mullune lumi. Kuigi tema ümber olid elavad ja jutukad naabrid, hoidis Asta nendest eemale ja sulgus endasse. Õues ei kohanud teda keegi. 

Ühel päeval märkasid külaelanikud, et poodi olid ilmunud uued ja väga maitsvad lihatooted, aga nende päritolu oli tundmatu. Inimesed ostsid neid meeleldi. Samal ajal hakkasid imelikul kombel kaduma külaelanike lemmikloomad. Koerad-kassid olid kui maa alla vajunud. Ei leitud neid ühestki metsatukast ega tihnikust. 

Külarahvas hakkas täheldama, et Asta hoovis sehkendasid võõrad töömehed, mis oli imelik, sest Asta ei saanud endale kuigi palju lubada. Töömehed kopsisid ja saagisid kõik ööd-päevad, Asta ei pistnud oma nina toast endiselt välja, ent oli aru saada, et asjaga oli kiire ja kulus vaid nädal või paar, kui hoone juba valmis oli.

Asta aias seisis maja, mis nägi välja nagu valge minikliinik. Külaelanikud ei osanud algul midagi halba arvata, uskudes, et ju on naisel meditsiiniõe paberid ja ta soovib nende külakeses erapraksist avada. Paraku ei ilmunud ajalehes teadet, et oleks kliinik avatud. Lehes olid vaid üleskutsed ja teated kaduma läinud loomadest. Eksklusiivsed lihatooted poelettidel aga aina levisid ja said tuult tiibadesse. Mida enam osteti salapärast liha, seda suuremaks muutus Asta maja. 

Lõpuks mõistsid küla targemad mehed, et nii palju loomi korraga ei saa isegi hundid murda ja loomade kadumise taga peab olema midagi suuremat. Nii seadsid külamehed sammud Asta poole, et pärida, ega tema midagi näinud pole. Mehed olid veidi ärevil, sest nad polnud varem Astaga sõnagi vahetanud. Nad läksid Asta ukse taha ja koputasid sellele käte värinal. Nende üllatuseks avaneski uks ja seal seisis üleni valges kitlis Asta, verised kindad käes. Ta näo ees oli arstimask ning ta hoidis vilunult käes tange ja skalpelli. Mehed märkasid naise taga arstilaual väikest mopsi, kellel oli kõht pooleldi lahti lõigatud. Terve laud ja põrand olid verega kaetud. 

Mehed kangestusid hirmust. Korraga said nad aru, mis loomakestega oli juhtunud, kuid oli juba hilja. Kolm küla julgeimat meest lamasid kivipõrandal, nuga südamesse löödud. Keegi ei saanud iialgi teada, mis oli juhtunud. Lihaletti ilmus aga  uus lihatoode, mida kõik väga armastasid.

Õnnekillud

Elas kord üks mees. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Mehe näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud  murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Mees kandis juudi nime Miikael, kuid juutidega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Miikael elas kose kõrval väikeses talus, ihuüksi. Talu asus metsas. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki – sünge metsatukk tekitas kõhedust. Miikaelile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne mees, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik mehi. Üks pahe tal muidugi oli – Miikael oli vägagi keevaline ja temperamentne. Mehe süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Miikaeli kui tasast vanapoissi, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseerituks. Muidu oli Miikael küll mees nagu muiste, ainult piipu suitsetas. 

Kord aga katkestas üks kummaline seik Miikaeli vaikset eluvoolu. Nimelt oli videvik saabunud, seega väljas oli juba hämaraks läinud. Miikael, kes muidu tavaliselt alati metsast pärastlõunaks koju jõudis, oli seekord hilja peale jäänud. Mees oli metsas õigelt rajalt kõrvale kaldunud, mis polnud tema puhul üldsegi mitte tavaline. Metsa tundis ta nagu oma viit sõrme. Alles hiliseks õhtupoolikuks õnnestus tal koju koperdada. Mees kirjutas selle aga lihtsalt oma hajameelsuse arvele ega osanud sellest midagi arvata.

Miikael süütas reheahju tule, sõi tüki jahil püütud liha, suitsetas piipu ja sättis magama. Oli ju ikkagi väsitav ja kurnav päev olnud. Otsemaid, kui mees pea padjale asetas, vajus ta unne. Ta magas sügavalt, aga nägi selle-eest kentsakat unenägu. Unenäos ei olnud Miikael oma kodus, vaid seisis talu kõrval kose juures. Ta polnud seal üksinda. Oma kulunud tööriiete asemel kandis mees peent musta ülikonda ja tema muidu sasitud juuksed olid seitlisse kammitud. Teisel pool koske seisid käevangus kolm verinoort daami. Kõigil kolmel oli seljas elegantne felt ja süsimustad villased mantlid. Peas kandsid nad sama tooni pitsäärtega kübaraid. Nende nahk oli valgem kui marmor ja käed olid siidkinnastesse ära peidetud, isegi huultel polnud värvi. Silmad olid kui kipsist voolitud. See pilt oli mehele kummastav ja seletamatu ning pani ta isegi kõhedust tundma. Aga õige hirm alles tuli. Järsku hakkasid kolm naist liikuma, sünkroonis, endiselt jäigalt üksteise käevangus. Nad suundusid kindlalt mehe poole. Vesi kandis neid, kuigi see polnud kaetud ka kõige õrnema jääga. Daamide nägudel võis märgata vaid kivistunud arhailist naeratust. Need kolm musketäri olid kui portselanist. Piltilusad, aga väga võikad. 

Kõigi kolme daami pilk oli suunatud otse, ükski neist ei kiiganud Miikaeli poole. Isegi siis, kui nad üle vee Miikaeli kõrvale olid jõudnud, ei pööranud nad pead. Samal ajal kukkus Miikaeli süda hirmust saapasäärde, ent naised sammusid surmarahuga temast mööda. Kaugele, kus metsa asemel oli uduloor. Daamid kadusid tühjusesse, jättes Miikaeli oma äsja ellu tärganud luupainajatega. 

Hommikul, kui Miikael ärkas, mäletas ta unenägu kristallselgelt, peensusteni välja. Tavaliselt mees unenägusid ei näinud või kui nägigi, oli hommikuks juhtunu juba ununenud. Seepärast tundus see mõistmatu unenägu Miikaelile pisut verdtarretav, ent söaka mehena ei hakanud ta end selle esoteerikaga vaevama ja otsustas selle unustada. Kose juurde vett tooma Miikael see päev ei läinud.

Edasi kulges Miikaeli päev vanaviisi. Ta tuias metsas ringi, jahipüss kaenla all – iial ei tea, kui mõni isuäratav loom peaks sihikule jääma. Mees mõtles omi mõtteid ja tõi kaugemalt pangega allikavett, sest olgugi et ta kose juurde minna ei söandanud, oli joomiseks ja pesemiseks vett ikkagi vaja. Lõpuks hakkas ta lõuna paiku koju tagasi kõmpima, seekord veel ekstra hoolikalt teerada jälgides. 

Kui Miikael eemalt oma talu märkas, tundis ta kergendust, et oli ilma viperusteta kodutallu jõudnud. Mees rõõmustas liiga vara, sest kui ta lähemale astus, märkas ta taluukse ees lamavat musta kogu. Tema sisetunne ennustas halba. Alles kogu kõrvale kükitades mõistis mees, et tegu on tapetud märaga. Süsimust mära, kellele oli pistoda südamesse löödud. Vaesel Miikaelil ei jäänud muud üle, kui mära ukse eest ära tassida ja metsa alla maha matta. Sellega ühele poole saanud, astus mees lõpuks alles õhtuhämaruses tuppa. Surnud mära ei andnud talle rahu.

Miikaelil oli halb eelaimdus, et ka sellel ööl ei jäta paineuni teda omapäi. Ta pesi end allikaveega puhtaks ja jõi kangemat kraami peale. Õõvastav mälupilt märast oli tema söögiisu minema läkitanud. Mees heitis alles südaöö paiku sängi ja uinus taaskord nagu lapsuke. Muidugi polnud mees oma unenäomaailmas üksi. Miikael seisis taas justkui paigale naelutatult kose kõrval, ülikond seljas ja peen soeng peas. Jälle jalutasid mööda vett hirmilusad daamid, ent seekord oli naisi kaks. Üks, kõige vasakpoolsem, oli õhku haihtunud. Sellest hoolimata, et üks sõbrataridest oli kadunud, säilitasid kaks daami oma arhailise tundetu naeratuse. Naiste välimuses polnud vähimatki muutunud ja nagu eelmiselgi ööl, ei tundnud nad ka nüüd mehe vastu huvi, vaid vaatasid klaasistunud pilguga kaugusse. Ja nagu eile, sammusid eevatütred kui sõdurid kauge uduloori taha. Vaevatud Miikaeli jäi aga kummitama naiste jäik ja puine naeratus. 

Hommikul äratas Miikaeli puuokste vahelt välja pressiv päikeselõõsk. Hirmuunest tõusta oli pingelangus, kuid  teadmine eelseisvast ööst kustutas mehe hingerahu. Ta otsustas seekord tallu jääda, sest kõik judinaid tekitavad sündmused olid leidnud aset metsas. Kuigi Miikael teadis, et ega see kolmas kordki tulemata jää. 

Miikael istus tammepuust laua taga, tegi piipu ja luges vahelduseks üht kulunud köidet. Ta mõtles sellele, mis oleks võinud olla. Esimest korda pelgas mees oma senist elu ja kodukohta. Alles nüüd ta mõistis külaelanike õudu metsa ees, varem oli mees külarahvast lihtsalt argpükslikuks pidanud, aga praegu oli ta sunnitud tõdema, et ka tema hinge oli hirm pugenud. 

Miikaeli filosofeerimine ei kestnud kaua, sest ootamatult kukkus hobuseraud välisukse kohalt põrandale kildudeks. Miikael ehmatas ja tõusis järsult toolilt. Mees ei mõistnud, kuidas see võimalik oli. Kuidas saab metall kildudeks kukkuda? Ja see hobuseraud oli seal ukse kohal juba aastaid rippunud ning midagi polnud juhtunud. Nüüd oli mehel villand saanud, see oli viimane piisk karikas. Kogu jant, mis Miikael viimase paari päeva jooksul läbi pidi olnud elama, ajas ta niivõrd marru, et ta korjas hobuseraua killud kokku, jooksis õue ja viskas need südame täiega mära matmispaigale. Auru välja lasknud, mees rahunes ja läks sisse tagasi. Ta läitis vahaküünla ja närvide rahustuseks jätkas teose lugemist. Vaid üks küsimus ei lasknud Miikaelil rahus raamatule keskenduda – mis tema õnnest sai?

Õhtutund terendas ja kuigi Miikaelil polnud mingit soovi uinuda, sai väsimus temast jagu. Jälle kordus unes kõik varem nähtu, ainult selle vahega, et nüüd oli daame alles jäänud vaid üks. See keskmine. Naine polnud enam kellegi käevangus, nii et tema käed olid surutud sügavatesse mantli taskutesse. Daami muidu tõsises pilgus võis märgata isegi kübekest nukrust, ent ta ei lasknud sel välja paista. Mees seisis jätkuvalt paigal, kuid tema hirm oli kahanenud. 

Kui Miikael hommikul ärkas, uskus ta siiralt, et nüüd, kui kolmest daamist järele jäänud vaid üks, saab ta rahus edasi elada. Kogu päev mööduski ilma ootamatusteta. Mees ei eksinud ära, asjad tema majapidamises jäid terveks ja ta ei leidnud oma uksematilt ühtki laipa. Kui mees aga oma hiliseks jäänud jahiretkelt koju saabus, näljane ja janus, märkas ta tuppa jõudes, et kõik tema allikast toodud joogivarud olid muldpõrandale laiali voolanud. Mees oli jälle sama naiivne nagu alguses, uskudes, et unenäoga kaasnev õud oli lõppenud ja ta läks kose juurde vett võtma. 

Õhk oli karge, Miikaeli hingeõhk muundus auruks. Ta läks mööda kitsast ja muldvana, ent tuttavat rada mööda madala ja tagasihoidliku kose juurde. Mees silmitses kose lakkamatut tööd ja vee kukkumist. Ta kükitas veesilma kõrvale ja kastis kodust kaasa toodud pange vette. Mees oli niivõrd keskendunud, et tema mõistus ei haaranudki seda, kui ta polnud enam kose juures üksinda. Kose tagant jalutas välja süsimust mära, mehe silm eristas teda vaevu öisest pimedusest. Õnneks oli taevas  täiskuu, mis uustulnukatele külma valgust heitis. Kabjalist saatis noor naine, kes kohati samastus välimuse poolest Miikaeli unenäos olnud eevatütrega. Algul mõtles mees, et too naine oli viirastus, silmapete, ent mida kauem ta naist silmitses, seda rohkem ta mõistis, et neiu oli ikkagi lihast ja luust. Noor daam, kes mära najale toetus, oli jumekam ja kurvikam, tema pähklipruunid silmad olid soojad ja helged. Eebenipuu karva juuste asemel olid naisel punakad kiharad. Vaid tema tugevad näojooned ja kõrged põsesarnad sarnanesid mehe unenäos kohatud naisega. Pealtnäha ei kujutanud noor daam endast ohtu, seega ka mehe taastärganud hirm vaibus. 

Neiu, mitte vanem kui 20-aastane, astus veesilmast välja, sääred märjad, ja toetas oma käevarre truule suksule. Naine paistis ootavat, et mees suu lahti teeks ja tema kohta päriks, kuid Miikael oskas vaid vaikida. Mära jõi otse kosest vett ning daam avas samal ajal oma väikese suu: ,,Täpselt 35 aasta eest siinsamas talus, kus praegu elate teie, pesitsesid kolm hulljulget meelevaba õde. Neil oli nimelt metsik kirg hobuste vastu. Õed jooksid pidevalt siinses metsas ringi, verinoores lolluses lootes leida metsikut hobust. Ükskord, kui õed jälle mänguhoos metsatukas jagelesid, tuligi üks hobune. Suur ja ilus mära, ainult et see hobune oli kohutavalt külmavereline, lausa jõhker. Ainult üks õdedest pääses põgenema — minu ema. Aga tema, olgu muld talle kerge, on ka juba viimased viis aastat surnud,” viimase lause peale naise tuju silmnähtavalt langes, kuid Miikaeli köitis arusaam. 

Noor eevatütar õhkas kurvalt ja tema häälest kostus läbi nukker alatoon. Miikael suutis aga senise ebaõnne, mis tema elus oli valitsenud, siduda oma kodukoha minevikuga, ja ta tundis veidral kombel, kuidas ta suudab lõplikult sellest võõrast vanast taagast lahti lasta. Miikaelile tundus, et ta leidis nüüd lõplikult hingerahu…. ja oma teise poole.

Ajapikku leidsid Miikael ja noor Joanna ühise keele ning neis tärkasid tundmused. Nendevaheline side muutus lausa nii tugevaks, et nad tollest ratsionalismi ajastust hoolimata otsustasid oma abielu sõlmida. Miikael jumaldas Joannat, seda oli näha. Vaid Joanna suutis Miikaeli keevalisust ohjeldada. Nad olid tõeline armastuse ja usalduse etalon, olenemata nendest kummalistest asjaoludest, mis neid kokku olid toonud. 

Paraku oli Joannal oma emalt päritud noorelt suremise geen ja ta haigestus raskelt. Ta ei tervenenud, ei paranenud. Joannal ja Miikaelil oli vaid üks aasta, siis oli mees taas üksinda, Miikaeli jaoks oli see aasta kõige täisväärtuslikum ja õnnelikum aeg tema elus. Nüüd said mehe kaaslasteks jälle luupainajad ja õudusunenäod. Nagu vahepeal poleks midagi muutunud. Ta pidi oma naise matma… või oli Joanna vaid illusioon? 

Ent kosk talu kõrval oli kuivanud.

 

Kate Moss – tüdrukute ebajumal

Selline teemavalik tundub inimestele, kes mind lähemalt tunnevad, ilmselt üllatav ja ennenägematu, sest teadupärast kirjutan kirjandites ja esseedes ju peamiselt etendustest, tuntud kultuuritegelastest või raamatutest. Miks siis järsku sellesse loetelusse kunagine 90ndate modell paigutada? Ega ma ise ka päris selget vastust anda ei oska. Lihtsalt ta jäi mulle omapärase välimuse poolest meelde. Kuid ega Kate Mossi välimus ja riietus polnud ainuke nüanss, mis mind tema puhul kõnetas. Mulle meeldis, millist emotsiooni Kate Mossist välja õhkus. See lihtsalt tekitas tunde, et ,,oeh, ta on nii cool”. See võib muidugi olla ka minu puhas fantaasia, ent selles naises oli midagi veel peale tema välimuse, mis ei lasknud temalt pilku pöörata. Teen nüüd oma parima ja üritan oma mõtted sõnadesse panna. 

Kui korraks fashion-icon Kate Mossist kõrvale põigata ning rääkida, mida ma ise modellindusest ja moest arvan, siis pean kohe ütlema, et kallitest brändiriietest ma erilist lugu ei pea. Minu jaoks pole oluline, kas mu püksid on Vivienne Westwoodi või teise ringi kauplusest ostetud. Põhiline, et need mulle endale meeldiks ja imidžiga kokku läheks. Ma kannan seda, milles ennast mugavalt tunnen ja milles stiilne välja näen. Aga milleks näha stiilne välja 200 euro eest, kui saan sama kena olla 20 euro eest? Ma pole eriti selline inimene, kes nimest hooliks. Küll aga hoolin väga sellest, missugune välja näen, nagu üks iseendast lugupidav inimene peakski. 

Paljud arvavad, et modellitöö on tühine ja selles pole võimalik karjääri teha. Modellid toovad disaineri loomingu avalikkuse ette. Nende ülesandeks on näidata disaineri loomingut parimast küljest. Kui üks modell peaks laval eksima, mõjutab see kogu agentuuri. Modell on brändi visiitkaart. ,,Clothes mean nothing until someone lives in them,” kirjutas moeajakiri Vogue. Modellide õlul on väga suur vastutus. Samuti arvatakse, et nende töö on lihtne ja et sellega kaasneb vaid glamuur. Tegelikult pole moemaailma telgitagused pooltki nii helged, kui välja paistavad. Juba modellide omavaheline konkurents on väga pingeline. Saledus on number üks – ranged dieedid ja pidev trenn on modellide karm reaalsus, mis on viinud paljud raskete toitumishäireteni. Neil pole iialgi pääsu kriitikast. Modellide karjäär pole enamasti eriti pikk – keegi meist ei jää igavesti nooreks. Lisaks kaasneb selle tööga sage reisimine ja kurnavad tööpäevad.

Kate Moss oli ja on oma välimuselt ainulaadne. Teda on kirjeldatud kui ,,saleda figuuri, väikese kehakaalu ja väikeste rindadega” modelli. Kuigi tunnused väike kaal ja kõhnus käib iga modelli kohta, on Kate’i puhul veel nüansse, mis naist teistest tema kolleegidest eristasid. Kate oli modelli kohta väga lühike, vaid 170 sentimeetri pikkune. Algul, kui noor Kate Moss 14-aastaselt tööle võeti, olid tal kõik omadused olemas, peale pikkuse. Arvati, et ta jõuab veel ajaga kasvada, aga ei, tüdruk jäigi 1,7 meetri pikkuseks. Sellest hoolimata oli Kate Moss üks edukamaid modelle maailmas. 

Kate Moss on sündinud Londonis. Praegu elab ta taas Inglismaal, ent nüüd rahulikus väikelinnas Little Faringdonis. Naise lapsepõlv möödus Croydonis, ent esmakordse maigu modellindusest sai Kate hoopis juhuslikult New Yorgi lennujaamas pärast puhkust Bahamal. Tüdruku avastas moeagent Sarah Doukas. Koostati leping ja noor Kate oli jala moemaailma ukse vahele saanud. Kate’i esimene suur fotosessioon oli aastal 1990. Naise esimene runway toimus Londonis 1992. aastal British Fashion Councili ees. 1992. aastal, kui Kate oli 18-aastane, sai ta ka avalikkusele laiemalt tuntuks ning naisest sai supermodell. Juba 19-aastaselt oli Kate kuulsa moeajakirja Vogue esikaanel. Sellest ajast saati on Kate Mossi karjäär ainult ülesmäge läinud.

Olenemata sellest, et Kate Moss pääses selliste tuntud brändide, nagu Calvin Klein ja Versace moelavale ning töötas koos „tegijatega“, pole tema elu olnud kerge. Naine on pidanud võitlust kokaiini- ja heroiinisõltuvusega ja suitsetamisest pole ta tänini loobunud. Ta on ise öelnud, et modellindus muutus tema jaoks igavaks. Meelemürgid olid ainus viis, kuidas selle tundega toime tulla. Kate Mossi lahkete ja armsate näojoonte taga peitus mässumeelsust. Toona sai ta endale pressi poolt isegi hüüdnimed Kate Mess ja Cocaine Kate. ,,She’s a rockstar trapped in a supermodel’s body,” on naise kohta öeldud. Ilmselt sellepärast, et Kate’is peituv mässulisus ja vabameelsus iseloomustab pigem märatsevat rokkstaari kui õrna modelli. 

Kate Moss saabus moemaailma kui ilmutus. Ta pööras selle ümber, näidates, et olla supermodell ei pea olema kurvikas ja sihvakas. Kate’i ilu omandas termini ,,heroin chic” look – kohati kahvatu, tumedate silmaalustega ja kurnatud juustega. Ta polnud nagu senised supermodellid Naomi Campbell või Cindy Crawford. Kate Moss lõi sõnale ,,supermodell” täiesti uue definitsiooni. Ta oli oma kõrgete põsesarnade, suurte huulte ja mandlikujuliste silmadega iga jumestuskunstniku unistus. Kuigi Mossi kooliajal tema välimuse pärast kiusati, oli ja on ta siiani naiste iluideaal.

Ma ei saa vahele jätta Kate Mossi ikoonilist 90ndate street style’i, kus ta sai ise valida, mis ta endale selga paneb. Kuna ta on ülisale, sobis talle kõik nagu valatult. Kate Mossile ei saa külge panna silti, et millist riietusstiili ta esindab. Ta oli nagu kameeleon, kandis kõik välja. Peamiselt võis Kate’i näha mustas ja loomamustritega riietes. Oluline osa tema stiilis oli ka teksadel. Modell kandis oma vabal ajal peamiselt low rise või bootcut teksaseid. Ta oskas stiliseerida ka skinny jeanse, mis tänapäeval on täiesti maha kantud ning pihuks ja põrmuks tehtud. 

Minu enda go-to outfit on tavaliselt alt laienevad teksad ja mingi omapärase lõikega musta värvi pluus. Skinny jeanse kannan ka, aga vaid koos pikemate saabastega, nii jätab see classy mulje. Üldse on minu garderoobis domineerivaks tooniks must. Sel lihtsal põhjusel, et see sobib absoluutselt kõigega ja näeb seljas efektne välja. Samuti kannan vahel veinipunast ja tumerohelist. Talviti katab minu ihu asendamatu must villane mantel. Ma ei ole ka eriline Nike’i või Adidase fänn. Lihtsalt arvan, et nende riiete koht on trennisaalis, mitte vabal ajal kandmiseks või igapäevaelus, nagu paljud noored tihti teevad. Samuti ei poolda ma eriti nabapluuse, lihtsalt ei leia, et need oleksid maitsekad.  Ma ei oskagi enda riideid mingi kindla moestiili alla liigitada. Võiks öelda, et mulle meeldivad väga vintage riided, sellised, mis olid moes 2000ndate algusaegadel ja 90ndatel. Tänapäevaste trendidega ma kaasas ei käi. Arvan, et peaks säilima ka mingisugune isikupära. 

,,Nothing tastes as good as skinny feels,” selle välja öeldud lause eest on Kate Mossi palju kritiseeritud, mõeldes, et ta pooldas söömishäiret anoreksia. On arvatud, et Kate oli ise samuti anorektik, ent naise sõnul oli tal lihtsalt geenidega vedanud. Aastaid hiljem, kui Kate polnud enam modell, vaid oli enda moebrändi asutanud, ütles naine hoopis: ,,I take care of myself now, I’m a good girl.” Ja olgugi et Kate Mossi kunagised sõnad saleduse ülistuseks võisid tunduda radikaalsed või viha tekitavad, oli neis tõetera sees. 

Kate Moss oli kahtlemata veetlev ja kadestamisväärse välimusega modell, ent ta oli edukas ka muus kui vaid modellinduses. Ta lõi kaasa muusikavideotes, näiteks laulule ,,Some velvet morning” oli Kate taustalauljaks. 1997. aastal pääses ta ka Elton Johni laulu ..Something about the way you look tonight” muusikavideosse. Elton Johni laulud hõlmavad valdavalt popp- ja rokkmuusikat, Kate’i lemmikute hulka kuuluvad aga hoopis 70ndate ja 60ndate rokk ja folk. Oma teismeeas oli Kate’i meelistegevuseks kitarri mängimine, ent seda vaid kuni tüdruk täiskasvanuks sai ning mõistis, milline muusika teda päriselt paelus. 

Nüüd, 50-aastasena, on Kate Moss runway’delt kadunud, ent ta parandab maailma enda asutatud brändiga, mis keskendub nahahooldusele ja enese eest hoolitsemisele. Kate oli modellina tegev lausa kolm aastakümmet. Naise karjääri modellinduses jätkab tema tütar Lila Moss. Kate Moss wanted to be in control now, not just be the ,,face of”.

Olgugi et Kate Mossi elu võis inimestele tunduda pealtnäha ideaalne – ta oli peenike ja ilus, rikas ja atraktiivne modell – ei garanteerinud see naisele õnne ega rõõmu. Materiaalselt oli Kate’il kõik olemas, aga emotsionaalselt? Ta on elav näide sellest, et raha ja kuulsus ei tee alati õnnelikuks, vaid võib mõjuda risti vastupidi. Kate Moss leidis hingerahu alles siis, kui oli modellitööst loobunud ja oma ettevõtte rajanud. 

Kate’is kohtuvad äng ja viha, ilu ja elegants, mäss ja leebus. Kate on kui elav kehastus Jane Austeni romaanide nõtketest noortest daamidest, kelle õrnuse taga peitub sitkus ja ülemeelikus. Ta oleks nagu vallatu Lydia Bennet, kes on mingil moel 18. sajandist 90ndatesse sattunud. Midagi ei ole teha, me vajame pööraseid eeskujusid – nii raamatu lehekülgedelt kui ka pärismaailmast.

Lisan teksti juurde illustreerivaks materjaliks enda maalitud fotorealismi Kate Mossist.

Minu Korfu

See päev oli erakordne. Hommikusel kooliteel kiusasid mind vali uluv tuul ja külmad vihmapiisad. Peitsin näo jope varju ega osanud aimatagi, et juba õhtul võtab mind vastu lõunamaine leitsak ja soe briis. Meie pere lendas Korfu saarele, muud loomad jäid koju.

Suundusime lennujaamast hotelli poole. Buss sõitis läbi linna, kõikjal tervitas mind Kerkyra kihav ööelu ja tuules rappuvad palmid, mis näisid nii võõrad ja harjumatud. Silmasin enda kõrval istuvaid kohalikke, kes igavlevalt bussiklaasi piidlesid ja kannatamatult oma peatust ootasid. Neil kõigil olid kodus pered või sõbrad ootamas, mina aga soovisin, et see bussisõit kunagi ei lõpeks. Tahtsin jõuda märgata igat detaili ja imekauneid mägesid. Öö oli paraku komistuskivi, sest ta varjutas kõik kenad vaated ja isemoodi tänavakesed. Mu silmad proovisid kogu seda looduse ilu hoomata, kuigi tegelikult oli mul päikesepaistelise ja rohelise Korfu avastamiseks veel üks pikk nädal ees. Jõudsin vaevu märgata, kuidas mõned üksikud autod mööda tuhisesid, gaas põhjas, sõitjatel turvavööd lahti. Istusin kramplikult bussis, helesinine jope käte vahel, ning tundsin, kuidas buss keerama hakkas ja me peagi hotelli juurde jõudsime. 

Bussist välja astudes kostitas Korfu mind oma sooja ja pisut niiske õhuga, mil Eestis valitses külm  ja rõske ilm ning kõik mu klassikaaslased end paksudesse jopedesse mässisid. Astusin vaikselt edasi, vasakul pool oli kiviaed, mille taga kõrgusid oliivipuud. Kahju ainult, et ma oliive ei sallinud, muidu oleks see aiake olnud minu jaoks tõeline paradiis. Puud olid risti-rästi, võttes erinevaid kujusid, see tekitas hetkeks tunde, nagu oleksin kusagil safaril. See miraaž kadus, kui nägin eemal palmide all ja lamamistoolide keskel olevat basseini, milles seisis kristallselge türkiissinine vesi, mida valgustasid selle all olevad lambikesed. Vesi oli nii kutsuv ja soe, et oleksin tahtnud oma varba sinna sisse pista, kuid läksin siiski hotelli poole. Hotell oli kena ja lihtne, aga samas nii elegantne. Oli vaikne, sest võõrastemaja jäi linna äärde, mitte vallatu ja värvikireva Kerkyra keskmesse. 

Võtmed käes kõlisemas, jalutasime oma toa poole. Peagi märkasime, et me peame toani jõudmiseks õuest läbi minema. Minuni kandus taas soojamaa õrn ja habras briis. Kõndisime mööda kivist platvormi, mis sarnanes kõige rohkem ilmselt ühele pikale ja kitsale verandale. Meie võõrastemaja oleks olnud nagu vabaõhulava – iga toa ukse tagant oli õu paari sammu kaugusel. Soe õhk silitas mu paljaid sääri ja nügis vaikselt toa poole. Meie toake polnud midagi erilist, selline nagu tavaline hotellituba ikka – voodid, väike kirjutuslaud brošüüridega, televiisor, seinakapid, peegel ja vannituba. Aga see polnudki eriti oluline, sest enamiku ajast veetsime niikuinii saart avastades. Meil oli ka rõdu, ent kuna oli öö, ei hakanud keegi meist sinna kippuma. Olime õnnelikud, et suutsime pika ja kurnava lennureisi üle elada ning kavatsesime juba tuleval hommikul näha rahulikumat ja päevavalguses Kerkyra linna. 

Hommikul rõdule astudes nägin erepunast päikesetõusu. Kogu taevas oli seda täis. Päike juba kõrvetas ja kõikjale paistis kuum valgus. Nägin kõike, mis eile õhtul oli jäänud pimeduse varju. Avastasin Korfut justkui uuesti. Tundsin, kuidas kehasse hoovas salamisi elurõõm ja soontes voolas päikeselõõsk. Kusagilt eemalt paistis tilluke mägederiba. Ringutasin end pikaks-pikaks, nagu proovides päikesekiiri püüda. Täheldasin eemal sillerdavat merd ja märkasin hotelli taga tillukest kaktusepuud, mille lehtede küljes olevad okkad olid nagu väikesed teravad mõõgad. Üllataval kombel kuulsin isegi kuke kiremist, mis tõi mulle meelde varahommikud vanaema juures, kus kaks kukke võidu leegutasid. 

Olin tagasi tuppa astunud ja sirvisin laual seisvaid ingliskeelseid brošüüre, mis rääkisid Kerkyra linnast. Kerkyra oli Korfu pealinn ja ühtlasi ka selle tillukese saare suurim keskus. Seal pidavat olema rohkem itaalia kui kreekapäraseid jooni. Meil oligi plaanis hüpata taas bussile, et seda tõelist Kerkyra linna uurima minna. 

Kui ma õue astusin, oli kogu loodus nagu oma värvid tagasi saanud. Kõik oli muutunud roheliseks. Lopsakad palmid olid tumerohelised ning nende küljes rippusid isegi kuldpruunid kookospähklid. Nägin selgelt piltilusaid veidi üksteise ette ulatuvaid mägesid, millest tagumised õhukese uduloori taha peitusid. Kui hotelliesisele tänavale minna, oli näha kullakarva rannaliiva ja helesinist merd. Inimesed sagisid rannal ringi, osadel paistis ainult peanupp veest välja, mõned aga päevitasid ja nautisid tulikuuma päikest täiel rinnal. Tänaval oli erinevaid poekesi ja kohvikuid, kust sai vajadusel endale meelehead osta. Mäletan, et tegin igal sammul pilte, sest tahtsin, et see ennenägematu ilu minuga veel pikaks ajaks jääks. 

Kui bussist maha astusin ja järjekordne soojamaa kuuma pahvak mu nägu tabas, olin hetkeks Kerkyra tulikuumast päiksest pimestatud. Teravad kiired kriipisid mu kastanpruune silmi ning Kerkyra omapära ja kena lihtsus jäi algul varju. Alles natukese aja pärast tabasin ma Kerkyra veneetsialikkust. Sinna olid jätnud oma jälje ka Bütsants ja Rooma impeerium. Üldse olid veneetslaste ehitatud kindlused Korful väga väärtustatud ja olulised – need tõmbasid inimesi oma arhitektuuri ja ajalooga. 

Üks paik, mida külastasime, kandis nime Sissi palee. Elisabeth, hüüdnimega Sissi, oli 19. sajandil Austria-Ungari keisrinna. Talle läks ääretult palju korda oma välimus ning ta tegi kõike, et püsida saleda ja kaunina. Praeguse ajastu järgi võiks öelda, et ta oli anorektik ja buliimik. Sissi käis paljudes kuurortides oma vaimset tervist ravimas, kõikjal ootasid teda suursugused ja uhked paleed. Üks neist oli ka Kerkyras. Tänapäeval on tegu muuseumiga, kus on uhked kunstiteosed ja keraamika. 

Tänavatel siblis rohkesti inimesi. Vahepeal lipsas üle tee mõni kodutu kass või koer, see oli siin tavaline. Tänavad ise olid kitsad ja looklevad, mõlemal pool ääres seisid oranžid, kollakad ja helepruunid elumajad. Majade küljes olid kliimaseadmed, mis lämbe õhu ringlema panid. Akende ees seisid helesinised luugid, mis tänavatele särtsu ja kirgast värvi lisasid. Kahe maja vahele oli tõmmatud pesunöör, millel inimesed vaba õhu käes oma riideid kuivatasid, selline kliima oli ju selleks ideaalne. Paljudel-paljudel tänavatel oli see harilik vaatepilt. 

Üldse olid kitsad tänavad omavahel vägagi identsed. Kõikjal torkas silma see natuke räämas ja hoolitsuseta jäänud koha imidž. Kardan, et kui mina oleksin pidanud Kerkyras elama, oleks mul oma kodutänava üles leidmiseks läinud terve päev. 

Kohvikuid ja restorane oli seinast seina. Leidus väga peeneid ja suursuguseid restorane, kus kriitvalgel linal polnud ühtegi kortsu ja kelnerid olid šikkides ülikondades, kuid oli ka täiesti tüüpilisi kõrtse, kus purjus inimesed laua ümber kätest kinni hoidsid ja laulu lõid. Esines isegi tagasihoidlikke kodukohvikuid, mille mõni pere või noor abielupaar oli püsti pannud ning pakkus menüüs kreeklastele koduseid ja lihtsaid toite. Olenemata sellest, et söögikohti oli paari meetri tagant, olid kõik kohad pilgeni täis ja kuhugi korralikku kohta sööma pääseda oli võimatu. Kerkyra linn haaras meid endasse mitmeks päevaks.

Mind võlus väga ka Korfu piltilus loodus. Armusin helesinistesse laguunidesse, pruunidesse oliivipuudesse ja kaunitesse mäevaadetesse, mida võis kohata peaaegu igas saarekese nurgas. Nautisin Korfule omast rohelist loodust ja järske mäenõlvu, millel sõites tekkis kõhtu mõnus kõditunne. Üks selliseid kohti oli mägi Pantokratoras, mille kitsastel ja looklevatel teedel sõites segunes uudishimu, hulljulgus, imetlus ja hirm. Samuti ei suuda ma unustada siniseid mererandu, mille äärest leidsime õnnekombel kirjanik Gerald Durrelli majamuuseumi. Kõik oli nii, nagu peab.

Korfu saar pakkus unustamatu elamuse. Selle lõunamaine soojus, lopsakas loodus, imelised vaated ja lahked inimesed jäävad mind veel kauaks saatma. 

Kiri Koidulale

 Austatud Lydia Koidula!

Loodan, et mõistate mu sõnu ja tahumatut käekirja, sest sulg mu käes väriseb kangesti. Mitte hirmust, vaid suurest lugupidamisest Teie vastu. Seda ei juhtu tihti, õigemini mitte kunagi, et mul avaneb võimalus teiesugusele rahvalaulikule kirjutada. Küll aga loodan, et ehk toob Teie hämarasse õhtupoolikusse minusuguse amatööri kirjutatud kiri veidi vaheldust või kui mitte seda, siis ehk saate südamest minu kohmaka sõnamängu üle naerda. 

Minul ja Teil on tegelikult nii mõndagi ühist, mida Te võib-olla aimatagi ei oska. Nimelt ka mina elan ühes karges kuurortlinnas mere ääres. Tõsi, minu kodulinn Haapsalu pole kaugeltki nii suur kui Teie Pärnu, aga miljöö on neil ehk üsnagi sarnane. Ma ei taha küll kiidelda, ent üks hubane kuurortlinn – väike või suur – on ju ometigi etem kui Tallinn. 

Haapsalus möödus minu lapsepõlv. Olen kõik need aastad näinud, kuidas Haapsalu areneb ja kasvab ning minul on võimalus kasvada koos temaga. Olen silmanud, kuidas mere äärde jahisadamad kerkivad ja aina uued inimesed siin end ankrusse heidavad, et kogeda romantilise väikelinna esteetikat. Palju nad selle linna ilu päriselt kohtavad, tuleb neilt endilt küsida, mina olen juba Haapsalu ja tema krutskitega liiga harjunud. 

Meil on Haapsalus luulemeelsetele rannapromenaad, kus võib silmi kinni pigistades tõesti end mõnesse teise ajastusse kujutleda, kus uhketes rõivastes daamid-härrad käevangus edasi-tagasi patseerivad. Suur inspiratsiooniallikas on meie promenaad tõepoolest. See on ainuke paik Haapsalus, kus olen näinud inimesi istumas ja maalimas või niisama raamatut lugemas. Kui liialdada, võiks promenaadi kohta öelda loominguparadiis. Eks pintsliga võõbata on seal ka põhjust: oma hiilguse jäädvustamist nõuab ju Haapsalu nii-öelda kroon Kuursaal, mis on vaieldamatult üks ajaloolisemaid ja pilkupüüdvamaid ehitisi meie muidu keskpärase arhitektuuriga linnakeses. Linna kuulsates lossivaremetes asub nüüd moodne muuseum, kus saab endise ajastuga lähemalt tutvuda – kõike saab ise puutuda ja omal nahal järele proovida. Mine tea, äkki olete linnust isegi külastanud? Ei? Ilmselt röövis Teie tähelepanu Kroonlinna ilu.

Kindlasti pakub Teile huvi praegune haridussüsteem. Loodate ilmselt suurt arenguhüpet? Kahjuks, austatud proua, pean Teid kurvastama – üldjoontes toimub kõik samamoodi. Koolipinki nühitakse endiselt ning peamisteks vahenditeks on ikka pliiats ja paber. Need ei kao ilmselt niipeagi. Ja ka paljud teemad on endised. Matemaatika ruutjuur ning kokku- ja lahkukirjutamine pole kuhugi kadunud. Vene ja saksa keelest pole ka pääsu. Ainult et väga viraalseks ja tehnoloogiliseks on koolid muutunud küll. Tavaline seinatahvel hakkab juba tolmu koguma, sest õpetajate lemmikuks on saanud nutitahvlid, kus saab toimetada paari sõrmepuudutusega ega pea kriidiga vaeva nägema. See on küll mugav, aga kui me juba nii väikestes asjades vajame tehnikalt tuge, siis kuhu edasi? Kas tehisintellekt ehk inimese väljatöötatud masinaju liigub edasi ka meie argipäeva? Vaevalt küll! Vaevalt küll…

 Meie hiiglaslik naaber Venemaa on aga taas sõjajalal. Seekord kiusab ta Ukrainat. Võiks ju arvata, et aeg on edasi läinud ja ajaloost on õpitud, aga ühe mehe arusaam ajaloost on küll väga väär, et ta 20. sajandil jõhkrutsenud Stalini jälgedes käib. Üldse taotleb Putin Nõukogude Liidu taastamist, aga praegu tal küll selleks piisavalt jõudu pole. Ukraina on tugevam vastane, kui Venemaa arvas. Niisiis on Venemaa praegu igas mõttes üsnagi nõrk või vähemalt nii tahaksin ma loota. 

Ukraina loodus on küll suurtes piinades, aga Eesti floora ja fauna lokkavad endiselt. Enamikku Eestist katab paks mets, mis näeb praegu – sügisel – välja nagu hullu kunstniku palett. Tõsi, nii mõnegi eestlase arvates on metsa liiga vähe ja lageraie rohke, aga palja silmaga vaadates seda küll näha ei ole. Endiselt tegeletakse ka põlluharimisega, kuid mitte hobujõul, vaid selle töö teevad ära traktorid ja kombainid. 

Ma ise naudin samuti väga loodust ja sügavaid hämaraid metsi, mis on nii tihedad, et vaid mõni üksik päikesekiir suudab sellest tihnikust läbi tungida. Käin metsatukkades sageli jalutamas, sest seal külastavad mind parimad mõtted ja kunstilised visioonid. Lisaks jalutamisele oli minu hobi üsna pikka aega ka hiphop. Teie, proua, muidugi pole sellest kuulnudki, see tantsustiil tekkis alles üsna hiljuti. Ent hiphopil pole hingeliste valsside või tundeliste serenaadidega midagi ühist. Tantsitakse üksinda või siis koos suurte gruppidena – tantsijate vahel füüsiline kontakt puudub. Liikumine toimub tänapäeva tüüpilise tümaka järgi ja ka pigem vabamas vormis. Kindel definitsioon selle tantsu kohta puudub. 

Üks minu hobisid on aegumatu kujutav kunst. Tegelen andunult arhitektuuriga ja armastan just nimelt hoonete disainimist. Minu õpetaja arvates on aga iga pilt, kust puudub inimene, mõttetu. Ma ei saa temaga nõustuda! Minu meelest annab just iseloomulik ja tähendusrikas taust taiesele isikupära. Linnavisand võib olla palju sisukam kui inimese kujutis. Viimase kontseptsioon on minu jaoks piiratum. Ehitiste puhul on loomevabadus palju suurem.

Kunstiga puutun ma küll peaaegu iga päev kokku, ent sellest hoolimata ei saa ma öelda, et oleksin eriti andekas. Ma olen töökas, seda küll. Nagu Teie, austatud proua, ka seda vana tõde ise teate, siis tihti just need, keda on õnnistatud suure andekusega, on laisad ega pole pooltki nii pühendunud, kui need, kes on kinnise käega. Seega… on mul veel lootust või mida ütlete Teie? 

Kui on midagi, millesse olen rohkem kiindunud kui kunst, siis on see kirjandus ja luule. Ilu, mis peitub ridade vahel, ja kellegi mänguliselt varjatud salamõtted – kas see pole mitte hämmastav? Piiritlemata sügavus ning õhkõrn sein reaalsuse ja sürrealismi vahel, mis tasapisi meid endasse haarab. Teie olete seda kindlasti ise kogenud ja olen kindel, et igaüks, kes Teie luuletust ,,Mu Isamaa on minu arm” loeb või kuuleb, on sellest võlutud ja jätab hetkeks tegelikkuse selja taha. Kui see oleks nende kätes, ei naaseks nad siia lihtsurelike juurde enam kunagi.

Palavate tervitustega sügisesest Haapsalust

Teie alandlik

M.M Siimut

Haapsalus rehekuu 5. päeval 2023. a